Kuidas ma Summer Bays käisin, hipi olin ja surfama õppisin

Tere

Oma esimeses blogisissekandes rääkisin, et minu huvi Austraalia vastu sai alguse juba nelja- aastasena “Kodus ja võõrsit” vaadates, kui olin pähe võtnud kinnisidee oma silmaga see kauge koht ära näha. Ja siin ma siis nüüd olen- 20 aastat hiljem. Tegelikult muidugi Summer Bay`d, kui sellist ei eksisteeri. Kuulus rand ja surfiklubi asuvad Sydney kõige põhjapoolseimas linnaosas Palm Beachil, mis on poolsaar. See on enamasti rikaste linnaosa uhkete majadega, mille ees pargivad kallid autod ja sadamas ankurdatud jahid. Eelnevalt olime mõelnud jääda sinna paariks päevaks ja ööbida kuulsas karavanpargis. Siis aga selgus, et karavanparki polegi. See asus linnast pisut väljas ja hävines täielikult suures tulekahjus aastal 2002, milles hävines ka tuntuim Pippa ja Micheli maja.

This is real, I`m in Summer Bay!

Hold me in your arms, don`t let me go, I want to stay forever, closer each day, Home and Away :)

Sellest hoolimata veetsime Palm Beach`il terve päeva, kõndides otsast lõpuni terve rannariba, mida telekast sadu kordi näinud olin. Manasin oma silme ette erinevaid sündmuste kaadreid. See kõik oli nii päris. Surfiklubi juures ostsime jahutavad joogid ja nautisime jällegi tuttavaid paiku. Käisime veel Alfi kalapoes ja paadisadamas. Selgus, et tegelaste majad ja tegevuspaigad asuvad enamasti Sydney linnale lähemal ja erinevates kohtades, kuid põhiline- rand on siiski Palm Peachil. Mingite fännituuridega oleks saanud tegelikult ka teistesse tegevuspaikadesse minna, seda muidugi lisatasu eest.

When your childhood dream comes true

Hetkel on eetris olnud 5930 episoodi ja filmitakse seriaali 26. hooaega ning tundub, et lõppu ei paista tulevat. Filmimise koht ja aeg ei ole avalikustatud, et vältida fännide horde, kuid siseinfot uskudes toimuvad välivõtted tavaliselt teisipäeviti. On kuidas on, aga meie sattusime ka võtetele peale! Oh seda õnne ja õnnistust! Jalutasime seal paadisadama kandis, kui märkasime suuri rekkasid, millele oli suurelt peale kirjutatud “Home and Away filming team”. Whoop-whoop- jackpot! Ühes rekkas paistis olevat meigituba, teises paistis olevat garderoob, kolmas tegeles tiimi toitlustamisega, neljas oli täis lavastuseks vajaminevaid aksessuaare nagu potililled, surfilauad ja muu selline ja siis oli mitu autotäit tehnikat.

No need to say- happy

Veidi aja pärast hakkas rannas ühe pingi juures sebimine lahti. Üles seati kõiksugu filmitehnika ja ala piirati turvatöötajatega. Pisut eemalt sai kõike vaikselt jälgida. Rahvast kogunes aina juurde. Saabusid näitlejad, kelleks ei olnud paraku ei Alf, ei Sally, ei Irine ega keegi teine vana tegija, vaid hoopis üks musklis kehaga noormees ja tütarlaps. Kuni võtte alguseni hoidsid kaks “vihmavarjutüdrukut” neil varjusid peakohal, et päike nende grimmile liiga ei teeks. Üks-kaks-kolm ja action! Stseen nägi siis välja selline, kus kutt tuleb eemalt pingil istuva tüdruku juurde, nad räägivad, siis lähevad pisut eemale ja suudlevad. Ja seda sama asja tehti umbes 15-20 korda järjest. Niikui öeldi “cut”, siis tulid vihmavarjutüdrukud jälle nende päid kaitsma, tähtsad tegelased kaamera taga arutasid midagi ja hakkas jälle otsast peale. Väga huvitav oli kõike jälgida! Ühe episoodi pikkus teleekraanil on 22 minutit, aga päriselus tehakse seda suure tiimiga ja kes teab, kui kaua.

One-two-three and ACTION!

Edasine teekond viis meid sadade kilomeetrite viisi ülespoole rohkete rannapeatustega, kuniks jäime pidama surfilinnas Byron Bays. Iga aastane surfilaagri üritus Nõval kahvatus selle kõrval. Kõik kohad olid hipisid täis. Vaatad enda ümber ja selline mõnus irve tuleb näole. Tänaval liiklevad vanaaegsed Volkswageni hipibussid, või siis natuke kaasaegsemad (siiski üle 20 aasta vanad) bussid, kuhu on ohtralt lilli peale joonistatud. Jalgrattaid liigub palju ja saateks antakse pidevalt kella, lenksu küljes ripub uhkelt punutud korv, mis on head paremat kraami täis. Kõik käivad ringi paljajalu. Rinnahoidjad pole naiste seas just kuigi populaarsed. Noorematel büstidel kikitasid niplid rõõmsalt vastu ja vanemate tissid võis leida sealt naba kõrguselt, aga pole hullu, vähemalt oli kõigil hea ja mõnus olla. Seljatagant tuhisevad mööda ruladel noored, kel kaenlas surfilauad. Keegi mängib kuskil trumme. Poejärjekorrast leian rastapatsidega vanaema koos kottpükstes vanaisaga. Keegi teeb tänaval suitsu, möödudes tunned kanepiaroomi. Söögikohad olid valdavas enamuses taimetoitlastele, toortoitlastele ja üleüldse ökod. Rand on paksult surfareid täis. Piki rannaäärt jalutab lumivalgete pükstega vanem meesterahvas, pikemad hallid juuksed õrnalt tuules lehvimas ja ta mängib flööti. Ja see kõik on Byron Bays täiesti normaalne!? Igatahes me ei tahtnud sealt kuhugi kiirustada ja otsustasime pisut rohkem sellest hipielust osa saada. Ma juba kujutasin ette, kui lõbus meil Kerstiga seal olnud oleks :D

Just another day at the beach...

Living like a hippie

Hipilinnas on isegi prügikastid lillelised

Just a normal guy, nothing special...

Austraalia mandri idapoolseimas tipus

Et seltskonda sulanduda, ostsin endale esiteks kaabu. Kaabu kaabuks, aga seal otsustasime viia ellu oma pikaajalise unistuse- õppida surfama! Selgus, et seal on algajatele ühed paremad lained ja ka mõistlik kursusehind. Mõeldud- tehtud ja hommikul kell kümme võtsid meid ülisõbralikud, ei pea vist mainima, et hipilikud, instruktorid vastu. Me olime teised eestlased, keda nad õpetasid. Kõigepealt nagu ikka teooria ja siis vette. Tegelikult on see surfamine üks raske spordiala. Nende hullude lainetega võitlemine võtab täiesti hingetuks, vesi on nii soolane, et jätab riietele valged randid. Silma sattudes ajab koledasti nutma, suhu sattudes lausa öökima. Päike pimestab omakorda armutult. Veevool on nii tugev, et peksab su hoobilt kaldale või tuleb laine lihtsalt üle pea. Ja siis kimab mingi laps sinust mängleva kergusega lihtsalt mööda. Või mõni kortsus vanaisa. Ajab ikka meele mõrudaks küll. Aga peale kõike seda kasvõi viieks sekundiks surfilauale püsti saades ja mööda lainet libisedes on tunne meeliülendav ja kõik halb ununeb. Peale kursusi käisime ka omapäi proovimas, suurema osa ajast veetsin jällegi ropendades või nuttes. :D  Järgmine päev muidugi kogu keha lihasgrupid valutasid, ka need, mille olemasolust varem ainugi polnud.

Let`s go surfing!

Sealt edasi läksime me veelgi hipimasse külakesse, nimega Nimbin. No see paik oli lihtsalt kreisi. Kanepilinn sõna otseses mõttes. Esimese viie minuti jooksul selle külakese ainsal peatänaval pakuti meile kanepit erinevates konditsioonides- küpsised, puru, koogid jne. Kõikjal olid värvikirevad sildid, mis propageerisid kanepit ja veensid selle kasulikkuses nii meditsiini tarbeks, kui lihtsalt hea tuju loojana. Nimbinis elavad hipid võib eraldada kaheks: noorhipid, kes on lihtsalt pohhuistid ja vanad hipid, kes päriselt 70ndatel alasti tänavatel protestisid, et puid kaitsta ja maailma rahu tuua. Niisiis võiski näha jällegi vanu ja kortsus inimesi, kes nägid naljakad välja, ent näisid äärmiselt õnnelikud.

 

Kirjumirju hipilinn Nimbin

Sama päeva õhtul toimus seal ka trummishow. Läksime meiegi seda vaatama. Kõik õõtsusid ennastunustavalt kaasa ja tossutasid kanepipläru. Me istusime niisama ja siis tuli üks kutt meile järjekordselt oma “kama” pakkuma. Kuna me selle huvilised pole, siis naeratasime kohmetult ja tahtsime ta minema suunata, kuid tema ikka promos oma brownie`sid, mis on shokolaadikoogid. Lõppudelõpuks mõtlesime, et proovime siis kogemuse mõttes ära. Kokkuvõtteks võib öelda, et need olid elu kalleimad shokolaadikoogid ja midagi ei juhtunud :D Suurimaks lõbuks jäi siiski teiste vaatamine.

Proovisin ka sulanduda

Selline see elu seal on

Peale nädalat aega sai selgeks, et päris hipimaterjali meis pole ja aeg pärisellu tagasi minna Suundusime edasi Queenslandi osariiki, kuhu plaanime pikemaks jääda. Saime üle mitme kuu kokku taaskord Elo ja Kareliga. Sellest lähemalt juba järgmine kord.