neljapäev, 27. juuni 2013

Kuldkalakese kolm soovi ja teistmoodi Jaanipäev

Hei

Esiteks- kauaoodatud 88 Farmipäeva on nüüd täitunud, mis tahtmise korral annab meile võimaluse ka teise aasta viisat taodelda. Jeee! Nüüdsest pole meil enam kohustusi ja järgnevaid töid saame rohkem ise valida ja üleüldse saab kõik olema nüüd rohkem juhuslik. Kuhu tuul meid kannab…

Hoolimata sellest kohutavast kuust, mis me Woodendis “farmipäevi” tegime, on meil selle farmiajaga ikka väga vedanud ning oleme suhteliselt kergelt hakkama saanud. Sai ju korraks proovitud kätt ka viinamarjade korjamisega, mis oli lisaks kõigele muule ka väga raske töö- üksluine, füüsiliselt raske, palav, sitikad satikad jne. Kuid suur enamus saabki oma farmipäevad kirja just sellist orjatööd tehes. Mis meil siin viga- me töötame tegelikult ju vaid mõned päevad nädalas, aga kirja saame kõik. Farmerid on nagu oma perekond ja töö on vahelduv. Eks me olime selle ka ära teeninud, arvestades meie kahe esimese kuu ebaõnnestumisi siin mandril üleüldse mingit tööd leida.
Mitu inimest saab mahutada ATVle? Kaks meest, laps, koer ja mina.
Olgu veel öeldud, et tollest viinamarjafarmi saamata jäänud rahast ja politseis- ning töökaitseametiskäigust mingit kasu polnud. Nad ei saa midagi teha, hoolimata meie kõigist tõenditest, kuna farm ei tunnista, et me seal tööl käinud oleksime. Niiet sealt lasti meid üle.
Hetkel ongi väga aktuaalne teema jälle töö otsimine. Otsustasime jääda siia veel mõneks ajaks- kuniks uue koha leiame. Mõned mõtted ja suunad on tekkinud, aga vara veel millestki rääkida.

Ükspäev lõunasöögilauas küsisid Tim ja Liz, et kas meil on veel mõningaid soove, mida enne äraminekut teha, näha, proovida ja nad üritavad meile seda organiseerida. Meie soovideks osutusid:
1.) Minna kullakaevandusse lähemalt vaatama, kui me seda siiani salaja üle aia piiludes teinud olime.
2.) Sõita siinse veoautoga.
3.) Kängurujaht.

Kuna Tim ja Liz on siinkandis väga tuntud ja austatud farmerid, ei olnud neil keeruline tutvusi kasutades kõiki meie soove täide viia. Kes ühest eelnevast postitusest mäletab, siis asub meie majast vaid mõnesaja meetri kaugusel Fosterville kullakaevandus.Tihti on kuulda ja tunda väiksemat sorti lõhkamist, suured autod sõidavad ööpäev läbi seda vahet ja pimedas on näha eredat valguse kuma.
Tuuril kaevanduses sees.
Kuna tegu on keelutsooniga, siis niisama sinna sisse ei saa. Meile oli kokku lepitud kohtumine Iani nimelise meesterahvaga. Kohalejõudes anti meile kaelakaardid, mis pärast tagastada tuli, no et me juhuslikult pikemaks ajaks kaotsi ei jääks. Samuti ohutusvestid, kiivrid ja prillid. Iani kabinetti minnes selgus, et tegu on ühe kaevanduse tähtsama ninaga! Ta näitas meile joonistelt ja kaartidelt kaevanduse põhimõtteid ja tööd. Saime ka katsuda kivikamakaid, mis olid imepisikesi, kuid väga selgeid ja säravaid kullaosakesi täis. Ma ei julge arvatagi, kui väärtuslikud need kivid olid!
All vasakul paistab tunneliava, mis viib maapõue kulla järele

Selgus, et iga päev töötab kaevanduses 400 inimest, töö käib 24/7. Kaevanduse sügavuseks on ca 700m ja nii sügaval maa sees on temperatuur üle 20 soojakraadi. Sealset õhku filtreeritakse koguaeg. Tunnel maa sisemusse on täpselt nii lai, et korraga mahub sõitma vaid üks veoauto. Kivikoormaga maapeale tulles, hakkab pihta protsess, mille käigus purustatakse kivid väiksemaks ja eraldatakse kullaosakesed, mis hiljem kuumutatakse. Ühest veoauto koormatäiest tuleb tegelikult vaid 1,5 teelusikatäit kulda. Nädala jooksul koguneb seda ca 60 kilo, millele tuleb iga neljapäev turvatud veok järele. Suur enamus kulda eksporditakse Aasiasse, millest valmistatakse ehteid või millega kullatakse rikkurite paleesid J 
Töötlemata kivid ehk põhimõtteliselt hunnik kulda..

Selle kaevanduse insenerid kahtlustavad, et Fosterville kaevanduse varud võivad lõppeda juba 5 aasta pärast, kui uusi kullasooni maapõuest ei avastata. Peale teooriat viis Ian meid ka ringsõidule kaevanduse aladel. Võimas! Hoolimata sellest, et me päris maa alla ei saanud minna, jääb see kogemus eluks ajaks meelde, vähesed saavad öelda, et nad on kullakaevanduses käinud! J

Teise sooviga, kohaliku rekkaga sõiduga, oli nii, et seal käis ainult Kuldar, mina olin pubis tööl. Aga pole hullu, see oligi rohkem tema soov ja sellest saab siis mingi hetk tema blogist lugeda.
Selline masin. Veoseks lambad.
Kolmanda sooviga, kängurujahiga, on nii, et seda me pole veel teinud ja sellest tuleb järgmine kord juttu.

Sel ajal, kui teil on seal suur suvesoe, oleme meie päris mitmel hommikul autoakendelt jääd kraapida. Ja eks ma nüüd olengi külmetunud- talvele omaselt korjasin endale ühe korraliku tatitõve külge. 
Jäälilled. Austraaalia. Juuli. 2013
Hoolimata talvest ja sellest, et Aussid ei tea Jaanipäevast mitte midagi, ei jäänud see meil pidamata! Ma pole küll varem seda päeva talvel tähistanud, aga üsna ekstreemne oli ka 2011 Jaanipäev, mis sai veedetud Põhja Norra lumistel mägedel ja polaarpäevaga. Meil on maja taga suur karjamaa, kus oli juba eelnevalt üks korralik lõkkehunnik kokku korjatud. Saatsime oma farmeritele ja naabriperele kutse, tulla pühapäeval tähistama Midsummer Day`d.
Lõkke süütasime juba kell neli päeval, sest viiest on pime...
Pidu meie õuel. (enne külaliste tulekut)

Šašlõki marineerimiseks läheb teadupoolest tarvis ka äädikat. Eestis on äädikas 30%, selgus, et siin  kasutatakse nii tugevat äädikat umbrohu hävitamiseks ja seda võib vaid aianduspoest saada. Toidulettidel on tugevaim 5% äädikas. Seega mitmekordistasime lihtsalt kogust J
Lambalihale vahelduseks ka kodune šašlõkk


Lisaks meie poolt pakutavale šašlõkile, mis neile imekombel isegi väga maitses, oli meil laud söökidest—jookidest lookas. Ei puudunud ka kitarrimäng, naabrinaine Jo on kitarriõpetaja ja tal on ilmunud lausa mitu CD-d. Hoolimata sellest, et õues oli kole külm ja pime ning pidu lõppes järgneva tööpäeva tõttu juba kell 22, oli ikkagi tore teha lõket, süüa ja mõnusalt aega veeta. Õhtu lõpuks saime laulda üheskoos Johnile ka sünnipäevalaulu ja süüa kooki, tal oli järgmine päev sünnipäev. Saatsime külalised ära ja istusime ise veel mõnda aega lõkke ümber. Ükshetk avastasime, et igast nurgast lähenevad kogukad varjud, kelleks osutusid lehmad, kes uudishimust tule ümber sooja tulid. Nii me siis oma teistmoodi Jaanipäeva koos lehmadega lõpetasimegi J

kolmapäev, 19. juuni 2013

Meie lammastel talled ja väljasõit Echucasse.

Tere tere!

Vahepeal on meil täitunud juba neli kuud äraolekut ehk siis juba 1/3 tervest aastaringist. Ja eks me ikka igatseme teid ka juba!Samal ajal, kui mina varbaid külmetan, levivad internetis muudkui suvepildid, igasugu vabaõhuüritused jne jne. Sõprade igatsus on peal!

Viimasel ajal ongi üsna palju helistatud-kirjutatud-joonistatud. Skype on ikka tõeline leiutis, tublid eestlased! Mobiiliga helistades Eestisse on siin nii, et meil jääb iga kuu kõneaega üle, mis muidu ära nullitakse. Siis on põhjust arve enne tühjaks rääkida. Ja Soome saab pea ilma rahata rääkida, mis on minu jaoks lausa suurepärane- iga nädal lobisin emaga paar tundi :P
Kuna ema Anne sai vahepeal aasta võrra nooremaks, siis kinkisingi talle Mariti logistilise abiga uue nutitelefoni. Nüüd saame veelgi pikemalt lobiseda, sest eelmise telefoni aku sai pidevalt tühjaks :D
Tõestus, et oleme kõvasti tööd teinud! 


Selleks, et sõprade ja Eesti igatsust siin külmas Austraalia talves väheke peletada, oleme nagu ikka teinud kõvasti tööd ja seekord ka natuke rohkem ringi vaadanud.


Farmitööga on nii, et meie lammastel on nüüd talled! Ninnunännununnud on nad küll ikka J Kuna praegu tuleb neid iga päevaga aina juurde, siis tuleb aeg-ajalt põllul vaatamas käia ega mõni lammas hädas pole… Eelmine nädal oligi üks surnud talleke. Ja lehmadega on sama lugu. Üks vasikas tuli kuu aega varem ilmale ja oli alguses väga nõrk, nüüdseks on ta lisatoitu saanud ja juba täitsa krapsakas. Tema ema suri kahjuks peale sünnitust, niiet vaeseke orb peab piima saamiseks surrogaatema kasutama. Aga selline see elu juba on- loodus teeb omad korrektuurid.


Lasteaiakasvataja
Peale suurte ja väikeste loomadega tegelemise oleme vahepeal kõvasti puid ja lõkkeid teinud. Puude tegemisega kaasneb üks väga ebameeldiv asi- ÄMBLIKUD! Ja lisaks väikestele on siin ka sellised käelaba suurused paksud ja karvased rõvedikud, kes jooksevad puukoore vahelt välja. Need õnneks mürgised pole, aga võivad hammustada siiski nii tugevalt, et viskad pildi taskusse. Peale seda, kui Liz rääkis, et suvel on siin igavesed kolakad maod ka, leppisin ma ämblikega.
Vastikud peletised.
Väike lõke
Loomadest rääkides, siis siin elatud päevadest alates, on meil ka päris oma koduvalvur Toomas aka Tom. Tavaliselt pole Tomi päeval kodus, aga ükspäev tabasin ta hommikusöögilt. Tom on viimasel ajal olnud ulakas ja õhtuti oleme näinud tal ka pruute külas  :)
Pubis oli vahepeal jällegi üks hullumeelne nädalavahetus. Esmaspäeval, 10.06 oli riiklik püha- Queen`s Birthday (Inglise Kuninganna sünnipäev). Mis kõige naljakam, siis tegelikult pidi kuningannal sünnipäev alles kuu lõpus olema.. Aga põhjuse vabaks päevaks leiab alati, ja neid siin jagub. Pikk nädalavahetus tõi meile pubisse jällegi sadu ja sadu kliente. Pühapäeval peale sulgemist oligi meil töötajatega väike pidu, omanike kulul, mõistagi J Väidetavalt olid viimased lahkunud alles kella kahe paiku öösel ja järgmisel vabal päeval polnud keegi voodist välja saanud.

Töö vahepeal oleme vahepeal ikka natuke puhanud ka. Lisaks iganädalasele kinokülastusele käisime ükspäev kohaliku järve ääres pikniku pidamas. Tagasiteel tabasime napilt kängurut, jättes maha rohkelt rehvimustrit. Nii napikat polegi veel olnud..
Lake Eppalock
Möödunud laupäeval käisime väljasõidul ühes meie naaberlinnas- Euchuca on samuti endine kullakaevanduslinnake Victoria ja New South Wales`I piiril. Esimese asjana käisime Holdeni automuuseumis. Holden on siin väga populaarne automark, mis valmistab nii tavalisi sõiduautosid, kui ka Austraaliale omaseid UTE`sid (kastiga tööautod). Holdenite kohta veel üks huvitav fakt: siin müüakse Opeleid Holdenite margi all. Küllaga võib näha tänavatel näiteks Holden Omegaid.
Külmast valged näod

Holdenid
Teiseks läksime külastama Aussie Beer Shedi, mille nimest järeldasime, et tegu on õlletoaga vms. Kohalejõudes selgus aga, et tegu on ühe muljetavaldava õllepurkide ja vanavara koguga, mille omanik viis meid ka tuurile. Ta on õllepurke ja vanavara kollektsioneerinud juba üle 30 aasta, mille käigus on ärajoodud üle 17 000 liitri õlut. Kuuldes, et me oleme Eestist, otsis ta riiulite vahelt välja purgi, mis oli toodetud 88`ndal aastal Melbournis toimunud ESTO festivali tarbeks. Tema kogusse kuulus ka üks kuuest maailma kõige vanemast õllepurgist. Lisaks õllepurkidele oli tal veel kõiksugu muud kraami, alates mänguautomaatidest, lõpetades Shelli tankuritega. See koht jääb küll vist eluks ajaks meelde, väga äge!
In The Aussie Beer Shed
Pandipakendi raha loendamas

Uudistamas. Paremal üleval Coca-Cola kraami kogu (JoJo`sid mäletate?), all vasakul mänguautomaat ja paremal Shelli tankur.
Esimesed õllepurgid maailmas aastast 1934. Üks eksemplaridest kuulub lausa kuue maailma haruldaseima hulka. 
Nähtud
Järgmiseks läksime tunniajasele laevasõidule mööda jõge vana aurulaevaga. Tuut-tuuuut J


Talv
Päeva lõpetuseks sõitsime üle silla järjestikuliselt neljandasse osariiki Aussis- New South Walesi, kus käisime siinsete kommete kohaselt fish and chipse söömas. Ma ei tea, miks nad seda fritüüritud kala ja friikaid niiväga armastavad…
New South Wales

Tegelikult on nii, et meie aeg siin farmis hakkab vaikselt ühelepoole saama. Kauaoodatud 88 kohustuslikku farmipäeva täituvad 21.06. Siiski otsustasime jääda kuu lõpuni, sest meile niiväga meeldib siin J Kuid enne meie ei-tea-kuhu minekut, tuleb tegelema hakata kõvasti tööotsimisega. Samuti ootavad meid siin ees veel mõned huvitavad tegevused ;)
Lizil oli sünnipäev. Ostsime talle mandarinipuu, mis kasvab nüüd nende aias ja meenutab meid :)

Plätupuu

esmaspäev, 3. juuni 2013

Õhtusöök Eestlaste Kombel

Kuuldavasti on Eestisse saabunud kauaoodatud suvi! Meil saab päikest üsna harva kohata viimasel ajal, siinpool maakera on asjad teistpidi ja meil on kohe kättejõudmas talv… Ehk siis jäävad temperatuurid päeval sinna 10 pügala kanti ja mõnikord on hommikuti maa härmas. Kui Eesti talvel on hommikul tööle minnes ikka veel pime ja töölt tulles juba jälle pime, siis siin on hommikud valged suhteliselt aasta läbi, küll aga läheb pimedaks juba kell viis õhtul.



Aga mitte ilmast ei soovi ma tervet postitust kirjutada. Peale tööl käimise oleme natuke ikka seltsielu ka elanud.

Mis huvitavat farmis toimunud on? Pea iga päev sünnib lehmakarja juurde mõni uus vasikas. Varsti peaks hakkama ka lambatallesid sündima.
Ühepäevane vasikas oma emaga
Austraalias on juba aegade algusest komme, et perest peresse käib lambapügaja. See on üks täppistöö. Loomulikult oskavad farmerid seda ka ise teha, kuid proffessionaalse pügaja haardest saab lammas oma kasukast lahti ca minutiga. Meie lammastelt tervet kasukat maha ei aetud, külmad tulemas. (Siin ju lautasid pole, kus soojas olla). Lühikeseks lõigati pea ümbrus, tagumised sääred ja tagumik- brasiilia bikiinilõikus J Kuna lambad peale teatud toiminguid paberit ei kasuta, siis muidu kogunevad “rosinad” villa sisse ja rikuvad müügihinna nii villal, kui lambal endal oma roojase väljanägemise tõttu. 

Pügamine ja vill, mis müügiks läheb.
“Juuksuriskäigu” protsess  on selline, kus lambad on aetud kokku ühte sulgu, “juuksur” läheb võtab ühe 60 kilose “kliendi” haardesse ja pügab elektrilise väga väga terava masinaga tal ühe kiire, kuid väga täpse liigutusega kogu pea ja näo. Teise liigutusega sääred ja tagumik. Masin on nii terav, et kui sellega tugevalt jalga sisse lõigata, siis võib lihtsalt kõõlused läbi tõmmata ja lammas tuleb hukata. Päevaga käis “juuksurisalongist” läbi 180 lammast.

Mina aitasin Lizil teha vanast okastraadist ja hobuseraudadest kunsti ka :)
Teine suurem töö, mille tegemisel me kaasa aitasime, oli vilja mahapanek. Kogu töö tehakse ära ühe traktoriga, mis künnab vaod ette, külvab seemne maha, muldab vao ja lõpetuseks tambib selle kinni. Kabiinis näitab kompuuter ära, millal oleks vaja puisturisse vilja juurde laadida.

Multifunktsionaalne traktor

Kuldar ja Tim traktorit putitamas ja nagu alati- missis boss, Emme hoiab asjadel silma peal.
Eelmisel neljapäeval oli peremees Timil sünnipäev. Me teadsime seda juba varem ja olime otsustanud talle kingituse teha. Nii me siis üllatasimegi teda oma külastusega vaba päeva hommikul. Kaasas tööriistakohver, mis täidetud kahes reas küpsistega (15 pakki). Tim oli äärmiselt õnnelik, et me teda meeles pidasime. Ja mis veel parem, ta armastab küpsiseid J

Cookies box (küpsise karp)
Mis huvitavat pubis toimunud on? Lõpuks panen ka mõned pildid oma töökohast kõigile vaatamiseks. 

Kohvikuala ja restoraniala

Pubiosa- jukebox, piljardisaal, pubisaal (jalkafännide lemmikpaik) ja baarilett
Sellest on nüüd juba paar nädalat tegelikult, aga väärib meenutamist igatahes. Meil on seal suur ja võimalusterohke kohvimasin. Mitte mingi kannukas, vaid selline, kus enne jahvatad oad ja siis peab kapatäie kohvi tihedaks pressima, siis masina külge panema, millest kohvi tuleb ja siis vahustama piima. See on tegelikult paras teadus, ausõna, seal on niivõrd palju väikseid nippe ja nõkse, mida igal liigutusel meeles pidada. Ja usu mind, kohvil ja kohvil on vahe! Kohvi tegijatele on lausa oma ametinimetus- barista. 

Niisiis. Ma õppisin selle masina kasutamise ära. Enne tööpäeva algust tellis kogu köök mu käest kohvid. Lähenesin ettevaatlikult masinale ja hakkasin ülima ettevaatlikusega täiuslikku kohvi valmistama oma kallitele kolleegidele. Esimesed sammud tehtud, panin kapatäie kohvi masina külge, meenutasin õpitust, et enne uue kohvi läbilaskmist, tuleb eelnevalt puhastamise nuppu vajutada. No ma siis vajutasin. Midagi ei juhtunud. 10 sekundit vaikust ja toimus tohutu plahvatus sõna otseses mõttes! Masin, seinad, põrand, mina ise, absoluutselt kõik kohad olid mu täiuslikku kohvipuru täis. Hakkasin kibekiirelt lapiga kogu ala poleerima, endal süda puperdamas sees. Suurem kaos enne vahelejäämist kõrvaldatud, asusin teisele katsele. Siis sain ka oma veast aru- puhastada tuleb ENNE, kui uue kapp alla panna. Blondiiiiin!
Pirtsutaja
Eelmine nädal oli meil tööl üldse hullumaja. Kahel järjestikusel päeval olid heategevusüritused. Ja raha neile annetada meeldib. See on vist natuke reputatsiooni küsimus ka. Et kui sa heategevusega ei tegele, siis sa nagu ei hooliks või ei raatsiks… Ühesõnaga- kogu lõunasöögi tulu annetas meie pubi vähiraviks, 4100 dollarit.
Mõtteterad pubi seinal
Ja veel häid mõtteid...

Eelmisel nädalal käisime lihtsalt uudishimust ka “Valguse festivalil”, mis toimus ehitamisjärgus olevas buddha templis. Hoonest saab äärmiselt võimas budistliku usu tempel, mille valmimist on käinud ka Dalai Laama õnnistamas. Päevasel ajal sai niisama ringi vaadata, osaleda õpitubades ja kuulata esinemisi. Kahjuks pidin minema õhtul tööle ja tõelist valguse showd ei näinudki, uudistest nägime, et oli võimas ilutulestik ja lennutati soovilaternaid.
Buddha templit kaemas
Jätkan oma joont ja postitan ikka autodest ka pilte. Seekord siis selline.
Õhtud on siin pimedad ja peale teleri vaatamise suurt teha pole. Laenutasime raamatukogust nüüd mõned raamatud, naerame, et oleme ikka head penskarid küll  J Siinkohal tervitused vanaemadele Rummule, Hattusse ja Pärnu. Ostetud sai ka kaks 1000 tükilist puzzlet- jällegi mõnus ajaviide.
Kui puzzle kokku saan, siis tuleb uus pilt

Lubasime juba pikemat aega oma pererahvale ja naabritele (peremehe vennapere) valmistada Eesti õhtusöögi. Lubadus antud, tuli hakata mõtlema, kuidas seda teoks teha, pole siin ju saada seda meie kraami. Juba mõned päevad varem pani Kuldar kapsa hapnema. Googeldades ja terve linna läbikammides leidsime esimest korda rukkileiva. Täitsa lõpp, kui hea on ikka leiva lõhn! Kui sa oled kolm kuud söönud saia, küll seemnetaga, küll ilma, küll rosinatega, küll glasuuriga, siis poest väljudes ja kahe käega leivapätsist kinnihoides valdab täielik õnnetunne.


Heeringaleib!!!
Otsisime, mis me otsisime, aga  värsket heeringat ei leidnud. Nii sai ostetud marineeritud heeringas, valmistatud Hollandis. Põltsamaa kangusega sinepit me leida ei lootnudki, nii tuli leppida nende meelest kõige tugevama Inglise sinepiga. Aimari kaasakingitud kamast plaanisin valmistada kamakreemi nagu seda Pedasel tehti, kuid see plaan läks vettvedama- siin pole ju kohupiima.

Lõppukokkuvõtteks oli meie kolmekäigulise õhtusöögi menüüs:
Eelroaks- tume rukkileib, marineeritud heeringa, punase sibula rõngaste ja hapukoorega
Pearoaks- küüslaugu, sibula, mee marinaadis sealiha, hapukapsas, küüslaugumaitseline ahjukartul peekoni tükkidega, lihaleemes küpsenud porgand
Magustoiduks- maitsestamata jogurti, vahukoore kamajook

 


Eelroog ja pearoog maitsesid neile väga. Isegi hapukapsast söödi. Kama kohta öeldi huvitav, mis tähendab tavaliselt viisakat vastest sellele, et pole just parim maitseelamus. :D Polnud viga, meile jäigi rohkem!



Kokk on seapraega rahul

Tegelikult oli väga tore kultuurivahetusõhtu. Nad olid väga tänulikud, et me neile sellise žesti pakkusime.

Ühtlasi hoiame ka Eesti backbackerite mainet kõrgel. Muuseas, mulle pakuti pubiomanike poolt ka sponsorship viisat, kuna nad ei taha, et ma töölt lahkuksin :) 
Ehk siis, kui ma tahaksin, oleksid nad valmis mulle garanteerima töökoha ja ajama korda vajalikud toimingud, et valitsuselt luba saada. 
Kena neist, et nad mu panust oma ettevõttesse nii kõrgelt hindavad, aga mul on teised plaanid.