pühapäev, 24. märts 2013

Kõik, mis hiilgab, ei ole ju veel kuld...

Vabandan, kuid pean ka seda sissekannet alustama ropult...

" Kui oled juba kaelani pasas, pole mõtet enam pead norgu lasta." (autorit ei tea)

 

Jõudsime siis kenasti Adelaidi, mis on Austraalias suuruselt viies suurlinn. Samuti tuntakse seda linna hästi ka paljude kirikute poolest. Veetsime nädalavahetuse motellis, kust ei puudunud loomulikult ka helesinine bassein. Selgunud, et saime endale viinamarjafarmi töö- pikendasime viibimist samas motellis nädala võrra.
Viimase nädala koduõu

Kui eelmises postituses kurtsin külma ilma üle, siis selgub, et see on siin hoopis väga heitlik. Kord on ainult 17 kraadi ja tohutu tuul, järgmine päev juba üle 30 kraadi ja ei ühtegi pilve ega tuuleiili. 

Adelaide on tuntud ka oma mägede poolest. Käisime eelmisel pühapäeval Kuldariga mäe otsas, mille kõrguseks on 700 meetrit üle merepinna ja millelt avanes võimas vaade linnale. Mäeahelike külgedel oli hulgaliselt tervise- ja loodusradasid. Tegime ka väikese tiiru.
Kõrgustes


Ülevalt allasõit oli aga hoopis lõbusam. Just samal päeval oli Austraalias Vormel 1 etapp ja see tee ei jäänud küll vormeliraja kurvidele alla. Otsustasime teinepäev uuesti minna, kui autol pidurid korras ja kaamera kaasas. Teisel korral käisime kõik neljakesi. Siis oli juba palju pimedam ja saime imetleda suurlinna tulesid. Päeval oli sadanud ja õhus oli tunda tugevat eukalüpti lõhna. Tänu niiskusele mõjus see justkui spas käik. Kuna siin kasvavad eukalüptipuud, siis on kõikjal ka märgid, mis viitavad koaalade elutsemisele. Kahjuks pole siiani ühtki veel oma silmaga kohanud. Küll aga nägime elukaid, kelle kohta leidsime vahva sildi, mis kinnitab, et nad EI ole rotid!

Me EI ole rotid!
Teedel võib olla koaalasid
Adelaide Hills
Nüüd siis meie esimesest vapustavast töökogemusest Austraalias. Saime Gumtreest (a`la meie Kuldne Börs) töö, kus lubati nädalaks tööd ja makstakse sulas. Njah, meil oli seda vaja ja otsustasime minna. Esmaspäeval kell 5.20 pidime olema Adelaidi lähistel, et sealt edasi liikuda farmi. Kohtumispaika kogunes kümmekond autot ja lõpuks ka üks nö juhtauto, kes võttis meie nimed ja kelle järel tuli sõita põllule. Veel tunnike sõitu ja sisenesime väravatest, millel ilutses uhke silt " Mount Adem Winery". Künklikul maastikul üles- alla sõites hakkas vaikselt ka päikesetõus koitma. Paremal ja vasakul sõid hommikust lugematul arvul lambad ja emud. Kõikjal laiusid lõputud viinamarjaread. Algus oli väga maaliline ja ilus :)

Elu veinimõisas

Parkisime autod ära ja selgus, et kokku on töölisi umbes 40 ja kolm-neli bossi, kes kõik olid tumedat verd hispaanlased. Kuna meil omal snippereid ( viinamarja väätide läbilõikamise kääre) ei olnud, pandi me nimed kirja ja 15 dollari eest anti meile tööriistad. Nende tasu arvestatakse lõppsummast maha. Tunnihinnet ikka veel ei öeldud. Väljas oli erakordselt külm ja niiske, hingeõhk auras. Hoolimata sellest, et selga sai pandud kõik kõige soojemad riided, mis üldse kaasas on, oli ikka külm.  Kogu väljaõpe seisnes selles, et igaühele anti kätte oma ämber ja kahekesi asuti ühe rea peale. Põõsad olid umbes rinnuni, viinamarjakobad sinna sisse põimitud. Hakkasime siis Kuldariga üks ühelt poolt põõsast ja teine teiseltpoolt pihta ja mõtlesime omaette, KUI ajuvaba töö see on. Hoog sees, tuli üks bossidest ridade vahele kisama: "Faster-faster-faaasteer!!". Meil see, et okei, proovime siis veel kiiremini. Ja see tüüp lihtsalt seisis ja kisas. Tulemuseks see, et teravate tangidega lõikasid endale kätte nii Kuldar kui ka Elo. Kuigi tegutsesime kiirelt ja liikusime pidevalt poole sammu võrra edasi, ei olnud realõpp ka paari tunni möödudes veel nähtaval. Lõpuks ühelepoole saades, lubati üks paus. Kuna olime juba kella kolmest öösel üleval, tahtsime süüa oma kaasatehtud võikusid. Poole võiku peal karjuti tagasi tööle. Paari tunni pärast, ehk kell üks lubati pooletunnisele lõunale. Päev lõppes kella nelja paiku. Läksin lõpuks ühe "bossi" käest küsima, mis tunnihinne on ja sain vastuseks 14 dollarit tund, kiirematel 15 dollarit, me jälgime teid koguaeg! Sellest vastusest piisas, et mu tuju lõplikult selleks päevaks ära rikkuda. Miinumum palk Austraalias on ju 19,.. dollarit tunni eest!

Järgmine päev alustasime kell seitse. Kibekiirete tangide lõikumise taustaks käis ikka seesama möla, mis pidanuks "innustama" veeeeel kiiremini. Kohati olid põõsad täielikult metsistunud ja viinamarjadeni jõudmiseks tuli esmalt kriipivad oksad läbi lõigata. Ühe ruutmeetri peal peesitas umbes 50 päevakoera, kes enda kaitseks konkreetselt sittusid kollast vedelikku laia kaarega. Kõik mu riided on seda jama täis! Erinevalt esimesest päevast siras ka kõrvetav päike taevas. Kõrge kaitsefaktoriga sissemäärimine andis tulemuseks õhtul siiski punase näo ja turja. Päeva jooksul oli võimalik vaid kolm korda veepudelile ligi pääseda.
Ülejäänud rahvas põllul oli aga väga kirju- terve hulk pilukaid ja mustanahalisi ning mõned bäkkerid veel. Ilmselgelt eelistati teise värvusega orjasid, kes töötasid nagu robotid. Oli näha, et nad on seal vanad olijad ja ilmselt ka immigrandid. Tundsime end seal nagu kuskil kolmandas maailmas. Need naljad, mis nad seal tegid, olid lihtsalt nii labased... üks karjub põõsa vahelt "aah", teine hõikab vastu "ma näitan sulle oma anakondat" ja igaüks irnub laia naeru oma põõsa juurest. Seda nõmedust ei ole lihtsalt võimalik kommenteerida.
Seltskond kolleege
Kolmandal hommikul öeldi kogu kambale, et kes on aeglased, neid homme hommikul ei vajata. Rabasime lõunani täiega tööd tehes ja lõunal öeldi, et minge kõik koju, järgmine nädal jätkame. Mida kuradit?? Nädal aega pidi ju tööd olema, meil on motell makstud!? Küsisime raha, millepeale öeldi, et võib-olla reedel, võib-olla laupäeval, võib-olla pühapäeval, helistame, siis tulete järele. Mille peale ma suht karjusin, et kas me peame kulutama oma raha (edasi-tagasi 150km sõitu) et oma raha kätte saada? Selle peale kubjased irnusid ainult.
Tegin töötundide graafikust enne äraandmist pilti ja Kuldar pildistas ka nende tööbussi. Sellest tõusis aga tõsine aplaava! Tüübid läksid närvi, et me seda tegime, kuna see olevat mitteaustamine! Proovisime esmalt rahulikult seletada, et kuidas me saame olla kindlad, et me saame oma raha kätte? Sõim jätkus...

Politseis
Nullemotsioonidega sõitsime koju ja tegelesime järgnevad päevad kuni reedeni tööotsingutega edasi. Reedel saatsime "bossile" sõnumi, kus ja millal oma palga kätte saame, millele tuli vastus: "seal, kus te auto üles pildistasite". Saime kohe aru, et meid mõnitatakse ja nad ei kavatsegi maksta. Peale mitme smsi vahetamist jäi ta endale kindlaks, et me ei näe enne pennigi, kui pildistamise eest vabandust ei palu. Lubasime minna politseisse, kui ta teatud kellaajaks politseimaja ette ei tule koos palgaga. Seda ta ei teinud. Kirjutas vaid, et kõik teised, peale teie saavad raha. Ühesõnaga lihtsalt manipuleeris. Käisime politseis, kust meid suunati edasi taolisse asutusse nagu meil on töökaitse.

Täitsime ära avaldused ja ootame teadmatuses, kas me kunagi üldse oma pea 1300 dollarit näeme... See nädal läks meile aga tunduvalt rohkem maksma, lisaks närvikulu... Loodame väga, et siin riigis valitseb õiglus ja orjapidajad saavad oma karistuse, milleks võib olla isegi 65 tuhat dollarit trahvi mustalt tööjõu kasutamise eest. Kokkuvõtlikult saime selle raha eest endale päriseks snipperid ja mitu kõhutäit viinamarju.
Elu kallim viinamarjakobar

Ahjaa, olgu ka öeldud, et nimetatud veiniaed on tunnustatud üheks maailma parimaks ;)

Loojang

Lihtsalt üks uhke ookeanivaatega maja



Igal pool säutsuvad värvilised papagoid
Peale tööotsimise midagi põnevat me teinud ei olegi. Hommikust õhtuni muudkui uuendad erinevaid töid vahendavaid lehekülgi ja helistad ja kirjutad ja joonistad ja saadad sõnumeid. Praeguseks on olukord juba üsna masendavaks muutunud. Kas tõesti on terves Austraalias tasustatud töö otsa saanud ja me oleme need lollid, kes peavad tasuta tööle minema, et oma teise aasta viisapäevi saada?
Põhimõtteliselt oleme võtnud kasutusele juba oma järgmised plaanid ja kandideerime ka lihtsalt casual töödele ehk mõnele kergemale linnatööle.
Et oma võimalusi suurendada, suundume Melbourni.

Samuti on meil tõsine kopp ees pakitoitudest. Meil on kasutada ju ainult veekeetja ja mikrolainahi- see ei anna just palju ruumi kokandusele.
Retro Holden
Ja tuuningmasin

pühapäev, 17. märts 2013

Outbackist tagasi tsivilisatsioonis

Viimaste päevade meeleolu võib võtta kokku ühe fraasiga:
 “Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis” L. Meri    
(aga nüüd oleme juba rõõmsad, sest tunneli lõpus koidab valgus- tööööö)  :)

Tervitused jahedast kagukaldast.

Nimelt oleme jõudnud teise osariiki, Perthist ca 2700 km eemale- Adelaidi.

Ajavahe Eestiga 8,5h.

Väljas on ainult 20 kraadi sooja, päike ei paista, tuul on külm.    
Üldjoontes selline teekond, all vasak nurk ka veel
Viimases postituses lubasin rääkida veel meie villaelust. Jah, see oli tõesti ilus elu! Elol ja Karelil oli ülemisel korrusel oma tuba, meil alumisel. Televiisor näitas meeletult palju erinevaid kanaleid ja diivanid olid nii mugavad, et tahaks või endale. Köögis oli absoluutselt kõik vajalik olemas: keeda, rösti, küpseta, prae vms. Vannituba samuti suur, koos pesumasina ja kuivatiga. Aknaid, valgust ja ruumi palju. Uksetaga kohe helesinine bassein ja mullivann. Tenniseväljak oli samuti olemas, aga sinna ei jõudnud. Nüüd võime sellisest luksusest vaid unistada.
Head ajad
Mullivanniõhtud


Otsustasime viimasel villa puhkusepäeval, enne esmaspäevasied tööotsinguid, sõita mõnikümmend kilomeetrit eemale Margaret Riverisse. See linnake on tuntud just oma veiniistanduste- ja ülemaailmsete surfivõistluste poolest. Tegu oli tõesti kena väikse linnakesega, paljude kohvikutega. Sõitsime taaskord ringi ja nautisime kenasid vaateid. Seekord olime varem kaasa pakkinud endale ka grill lõunasöögi, mille valmistamiseks leidsime mõnusa pargi jõe ääres. Nagu siinmail kombeks, on väljas grillimiseks kõik tingimused loodud- lõuna sai maitsev! Peale seda jalutasime mõnda aega ürgses metsas ja õhtul käisime loomulikult veel basseinis.
Ülbe näoga krabi. Neid elas kivide all tuhandeid.
Grill-chill

Hoiatused! Ka haide eest...
Siin on kaotatud elusid...
Cowtown ehk maalaps lehmalinnas
Margaret River
Peale pikka nädalavahetust saabus esmaspäev, millele oli seatud palju lootusi seoses tööleidmisega. Eelmisel nädalal helistatud kohtade lootuskiired tuli uuesti üle helistada ja otsitud sai ka terve hulk uusi kontakte. Terve päev telefoni otsas rippudes kinnitas aga tõsiasja, et tuntud Lääne-Austraalia farmide piirkonnas on bäkkerite üleküllus ja saagikorjamine juba lõppemas.
Töö- ja leviotsingud

Tulemus
Kuna idakaldal on just varsti algamas cotton work ehk puuvilla hooaeg, kus on palganumbrid üsna korralikud, siis võtsin ka paljude nende farmidega ühendust. Tuli isegi paar tagasisidet, kus paluti täita avalduse vorm. Igatahes, otsustasime hakata vaikselt läänest itta liikuma. Saab, mis saab! Sõitsime läbi veel teepeale jäävatest farmidest, et otse tööd küsida ja ka working hostelitest, mis bäkkeritele tööd vahendavad. Tulemus oli siis see, et farmid olid tööst tühjad ja bäkkerid tööotsijaid täis.
Ühe hosteli seinal ilutses silt mürgiämblikest ja ühe Red Backi surm on ka minu südametunnistusel
Ööbimiskohtade leidmine on üsnagi keerukas- pole siin internetti, kus eelnevat uurimustööd teha ja mida kilomeetreid edasi, seda harvemaks muutuvad ka võimalused ulualust leida. Öö maksumus ühe inimese kohta neljases toas on vahemikus 30-40 dollarit ehk keskeltläbi 25-35 euri öö. Aga kui nüüd mõelda, et me oleme juba kuu aega iga öö eest maksnud, siis on summa päris korralik. Ööbimiskohtade kvaliteet, kui seda nii nimetada saabki, on väga erinev. Paar ööd on ikka üsna äärrmuslikes tubades veedetud, needsamad Working Hostelid ongi kõige hullemad.

Ühes hostelis oli pikk hoiatus dingode eest.

Ürgmets
Esimene sõidupäev oli üsna huvitav. Olime sattunud mingisse troopilisse vööndisse vist, sest kõikjal laiutas tohutu kõrgete ja jämdate puudega mets. Sekka paistis ka ookean. Aknast väljavaadata oli ilus. Järgmised päevad polnud endam aga sugugi mitte nii ilusad. Päris masendavad olid hoopis! Punane kivine kõrb… Oleks liiv olnud, siis oleks saanud öelda tuntud sõnad: “Igav liiv ja tühi väli”.
Mis on pildil valesti? Õige vastus- rool

1015 km, enne asulat
Mobiililevi ei olnud kahel päeval põhimõtteliselt üldse. Rääkimata mingist internetist.

Aafrika???
Retrobuss
Teeääres ilutsesid suured sildid ohustavatest loomadest, kelleks on kängurud, opossumid, emud, dingod, kaamlid jne! Laipasid oli teepervel tõesti palju. Korjuste peale on maiad suured mustad linnud, kes lausa ootavad, et mõni auto loomale otsa sõidaks ja nad uue raipe saaks. Pole ime, et peaaegu kõigil autodel on ees massiivsed kängururauad. Siiani oleme näinud kängurusid vaid eemalt, lähemaid kokkupuuteid õnneks pole olnud. Üks õhtu, kui mina sõitsin, nägin viimase 300 kilomeetri jooksul päris palju dingosid. Need on koerasurused, rebase värvi ja hundi elustiiliga metslased. Hämarduma hakkas juba kella kuue paiku õhtul ja siis tuli kiiremas korras end öömajale saada, sest pimedas sõitmine on väga ohtlik. Kaamlit alla ajada tõesti ei tahaks…
Ettevaatust! Kaamlid, emud, kängurud

.... ja siin nad siis elavad
Liiklus oli üsna harv. Nii pikka vahemaad sõitmiseks ette võtta on sellistes tingimustes üsna ektreemne. Kahe suurlinna vahe Perthist Adelaidi on ca 2700 km. Vahepealsed “asulad” ehk road house`id kujutavad endast keset eikusagimaad eksisteerivaid ajast ja arust kõrgehinnalisi tanklaid, kus on müügil ühtteist hädapärast kallist söögi-joogipoolist ning lihtsat ja jällegi üsna kallist majutust. Ja see on kõik! “Asulate” vahemaad üksteisest on tavaliselt 120-200 kilomeetrit. Jalgade sirutamiseks on teeääres eraldi parklad, kus on võimalik seisma jääda. Aeg-ajalt on ka mõni telefoniputka, kust saab ainult hädaabi kõne teha.

Üksik "Statoil"
Viimase aja põhisöök on olnud konservioad ja võikud
Kiirusepiirang on enamasti 110km/h. Aga võib päris kindel olla, et keegi seda ei kontrolli. Teed on ideaalses korras ja sirged. Ma mõtlen ikka päris sirged. Oma teekonnal sõitsime ka Austraalia kõige pikemal sirgel teelõigul, mis oli 145,6 km sirgjoonelist sõitmist otse. Keset tühjust.
145,6 km sirget teed- tehtud!
Meiesuguseid tavaautosid liigub väga vähe. Enamik on kas 4x4 maasturid, haagismajad või road train`id ehk veoautorongid, kus rekka taha on haagitud kaks kuni viis käru. Kogupikkuseks võib olla isegi 36 meetrit.
Algusest peale on meie autol olnud rooli viltu. No nii 15-20 kraadi. Suuremal kiirusel, üle 120 km/h tekkis värin. Ükshetk muutus värin tugevamaks ja seda juba väiksemal kiirusel. Pidime jätkama teekonda 85 km/h turvalistel kaalutlustel. Ükshetk avastasime, et ka summuti hakkab lahkuma. Varsti saame ilmselt sajaseid tuulutada.
Tehnoülevaatus
Kolme käruga road train
Selle pildi pühendan issile :)
Lõpuks jõudsime Western Austraaliast South Austraaliasse. Kella tuli liigutada esmalt 45 minutit edasi ja siis veel 1h ja 45 min edasi. Nüüdseks on meie ajavahe teiega 8,5 tundi. Läbida tuli ka kontroll, mis ei luba tuua teisest osariigist ühtegi puu- ega juurvilja, vältimaks kahjureid.

Oaas keset kõrbe

Teepeal sõitsime läbi ka mõnest aborigeenide asulast. Peab tunnistama, et nad on päris hirmsad. Ja keset päeva ka päris purjus.

Ilusa kohanimega aborigeenilinn- Esperance
Ja nüüd ka üks hea uudis! Homme hommikul kell viis läheme esimest korda tööle! Mnjah. Küll ainult nädalaks ajaks viinamarjafarmi, aga asi seegi. :)

laupäev, 9. märts 2013

Töötud maakad

Heipa!

Vahepeal on toimunud mõned muudatused, mis tähendab eelkõige seda, et oleme suurlinna, Perthi, maha jätnud, ja kolmsada kilomeetrit mööda rannikut lõunapoole sõitnud, et endale farmitöö leida. Teine suurem uudis on see, et nüüd ei reisi me enam kahekesi, vaid neljakesi. Nimelt saabusid nädal peale meid Perthi ka meie tuttavate tuttavad Elo ja Karel. Teadsime, et nad seal on, kuid ükspäev teadis Kati rääkida, et ka nemad sooviksid lõuna poole edasi minna. Kiirelt võtsin nendega ühendust ja juba järgmine päev asusimegi teele. Väga tore! :) Aga mis siis vahepeal juhtunud on?

Suurest linnast eemal asuv loodus
Nagu osad jälgijad Kuldari blogist (kuripiiritus.blogspot.com) juba lugesid ja nägid, siis hiirtesaaga kulmineerus vahepeal! Nagu viimane öö tõestas, siis kuulub ühe bäkkeri ellujäämisvarustusse ka hiirelõks, mis peab vist koguaeg vinnas olema. Niigi enne uinumist kõrvu kikitades oli kell saanud juba neli, kui kuulsin prügikoti juures sahistamist. Raputasin Kuldari üles ja saatsin ta asja uurima. Saanud kinnituse, et väike vastik näriline meil jälle toas on, selgus kontrollimise käigus, et mõlemad lõksud olid söödast tühjaks virutatud. Kuna meil toas juustu polnud, küll aga küpsise moodi kaerahelbekrõbinaid, sai neid söödana kasutatud. Tuli kustu tagasi ja viie minuti pärast käis plaks ära. Mina pea teki all peidus, Kuldar tegeles lõksu tühjendamisega. Huuuh- nüüd on ta siis käes ja saab julgelt varbad teki alt väljas magada :) Traumeerituna ei saanud ma veel pool tundi und ja kella viie aeg raputasin närviliselt Kuldari uue krõbina peale üles. Asja eest. Sest siis käis järgmine klaps ära. Mul polnud õrna aimugi, et neid kaks oli! Järgnev uni oli katkendlik, millele järgnes kaks rahulikku ööd ja siis viimasel ööl seal majas- jälle! Sama kellaaeg ja plaks! Kokkuvõtteks siis kolm hiirt kahe nädalaga. Väkkk!

Oleme tegelenud aktiivselt ka tööotsingutega. Sirvinud hommikust õhtuni Gumtree portaali ja registreerinud end kõikvõimalikesse tööpakkumisi vahendavatele lehtedele. Meid huvitavad seoses teise aasta viisa normi täitmiseks hetkel vaid farmitööd. Lääne Austraalias peaks hetkel käimas olema nii õuna-, viinamarja- kui ka apelsini hooaeg. Tööpakkumisi aga ei liigu. Otsitakse kas pikaajalisi töötajaid, kogemustega traktoriste ja muud sellist. Üksikud töökohad. Lisaks on farmerid läinud väga kavalaks ja peale farmipäevade väljakirjutamise ning majutuse pakkumise nad palka maksta ei taha.

Läksime ükshommik AussiJobs tööbüroo uksetaha, mis pidi kell 10.30 oma uksed avama. See ongi rändajatele mõeldud tööbüroo, mis vahendab lihtsamaid ja lühiajalisi töid. Üllatuseks oli järjekord tänavale välja. Meil on tööd vaja, siis seisame järjekorras ka. Seltskond oli kirju, alates naljakatest pilukatest (vabandust väljenduse pärast), lärmakatest iirlastest, tugeva aktsendiga prantslastest kuni eesti keelt kõnelevate rahvuskaaslasteni. Ükshetk tehti uksed lahti ja ca 50 inimest mahutasid end korraga veidi boheemlaslikku väiksesse ruumi. Selgus, et vaid üks töötaja on sel päeval kohal, mis ei tõotanud head. Ootasime viisakalt 5,25 tundi, kuniks pääsesime löögile ja saime nime kirja. Käisime veel paaril korral samas kohas, kus iga hommik teatatakse uutest tööpakkumistest, kuid ei midagi. Eelistati pidevalt iirlasi, kelle emakeeleks on samuti inglise keel. Selle koha kogemus ja suhtumine jääb aga küll meelde, kui "klienditeenindaja" sinuga samal ajal intervjuud tehes kahe suupoolega hamburgerit näost sisse ajab. Tööbüroos!
Igatahes tundus Perthis kohapeal olemine ajaraiskamisena ja otsustasime minema sõita.

Kõige meeldejäävama mulje jättis mulle Perthis Kings Park, mis on kogu maailmas üks suurimaid parke, olles isegi New York`i Central Park`ist suurem. Läksime sinna kella nelja aeg ja avastasime kohe, et meile seal meeldib! Kaarti vaadates saime aru, KUI suurt pindala kogu ala endas peidab ja hakkasime lihtsalt astuma. Mõnusad rajakesed viisid mööda metrsaradasid üles ja alla, mida ääristasid puud ja põõsad, millesarnaseid olen siiani näinud vaid Tallinna Botaanikaaias. 
Väsinud

Vahepeal jällegi suured muruplatsid ja piknikukohad ja mänguväljakud ja vaateplatvormid. Loomulikult kaotasime seal olles ajataju ja ükshetk avastasime end kottpimedas mööda metsa. Googlemapsi abiga leidsime lõpuks tagasitee. Pargist avanes väga ilus vaade tuledes linnale. Nagu selgus, jõudsime 3,5 tunniga läbi jalutada vaid väikse osa pargi ühest küljest....


Kummitus öises Perthi linna panoraamis
Enne linnast ärasõitu maale, käisime veel läbi odavpoest K-mart, kust peale nõude ostsin mina endale 5 (4 eurot!!!) dollari eest väga kobedad plätud ja Kuldar ostis 30 dollari eest endale uhke tööriistakomplekti, juhuks kui peaks teepeale jääma või muud tarvis parandada. Sõbrannadele riiete kohta niipalju, et neid on siin mitmes hinnaklassis- on väga kalleid butiigipoode, kuid tegelikult on odavpoodides võimalik tõesti alla 10 dollari saada endale täiesti ilusaid asju. Luban endale, et kui kunagi tööle saan, siis ostan esimese palga eest endale maksikleidi ja platvormkingad jne jne jne...
Töötud elu nautimas
Alustasime siis neljakesi oma seiklust, teadmata päris täpselt, kus ja mis edasi saab. Nagu siinmail kombeks, pannakse kõik asjad tavapäratult vara kinni. Nii oligi esimene pingeline hetk, kui otsisime õhtust ööbimiskohta ja kõikjal olid kohad kas broneeritud, ei vastatud telefonile, oli automaatvastaja või lihtsalt liiga kallid... Lõpuks sõitsime esialgsest kohast 60 km edasi ja saime väga lihtsa, kuid puhta hosteli. Järgmise päeva plaaniks oli meil sõita läbi ümbruskonna veiniaedasid ja pakkuda end tööle. See ei ostunud aga kuigi tulusaks, sest kohad olid kinni või leidsime kaardilt istanduse, aga teeäärest silti edasi enam mitte või siis oli mõni kolmas jama. Miski nagu ei sujunud... Ühest kohast saime ümbruskonda tutvustava lehe, kus oli peal ca 60 veiniistandust. Helistasime Eloga need kõik läbi- saime palju eitavaid vastuseid, kuna kõikjal oli juba tööjõudu piisavalt või oli hooaeg kehv olnud või oli see juba läbi või siis ei võetud vastu või siis saime öelda peale piiksu oma teate automaatvastajasse. Kogu selle kupatuse peale lubati meile kolmest kohast, et võiksime oma CVd saata ja ehk järgmine nädal midagi liigub... 

Töö- ja internetiotsingud
Viltu vedanud päev jätkas oma kurssi ka uue ööbimiskoha otsinguil, millega alustasime juba päeval. No ei ole! Kord liiga kallis, kord liiga kaugel, kord nii kord naa ja koguaeg paistab päike lagipähe. Lõpuks saime aga jackpoti ehk siis üürisime omale neljaks päevaks villa. Hind on vaid vähekene kallim inimese kohta, kui oli eelmise öö backbackeri hostelis. Kohalejõudes lõid kõigil silmad särama, nähes suurt avarat köök-elutuba, eraldi magamistubasid ja basseini otse meie aknataga! Väga äge! Tõenäoliselt niipea rohkem sellist luksust omale lubada ei saa- seega naudime seda täiega :)

Magamistoa aknast avaneb basseinivaade ka
Peale mõnusat grillõhtusööki läksime veel ookeani äärde jalutama ja avastasime, et eemal asub üks sild. See tundus üsna lähedal ja otsustasime asja uurima minna. Vahepeal märkasime vees ujuvat delfiini, kes niisama päikeseloojangu taustal ringi ujus. Peale pikka jalutuskäiku selgus, et see osutus oluliselt kaugemaks, kui ta esmapilgul tundus. Siiski vantsisime kohale ja kalameestest pungil oleva silla lõppu ka veel. Nagu selgus, oli tegu lõunapoolkera kõige pikema sillaga, mis ookeani ulatub. Tagasitee oli juba tõeliselt vaevaline... Kokkuvõttes 11km pikkune jalutuskäik. 


Järgnevatel päevadel on meil plaanis otsida usinasti tööd, niipalju, kui seda nädalavahetusel teha saab. Kindlasti tahame ümbruskonda uudistada ja nautida oma villarõõme. 

Järgmises postituses juba rohkem lõbusaid pilte ;)