183 päeva seiklusi, viimasel ajal lund, augustis...

Rahul, et poole aasta eest lennukile istudes sai alguse üks julgustnõudev seiklus.  Üks aialipp on puudu!

TÄNA, 14.08.13 täitub juba kuus kuud välismaa pinnal olemisest. Mõnes mõttes väga pikk aeg, mõnes mõttes oleks need 183 päeva möödunud justkui linnutiivul. Siinkohal meenuvad mulle mu lemmik luuletuse read. (See on ka tõenäoliselt ainus luuletus, mis millest ma mäletan rohkem kui esimest salmi peast).      

                                            

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume preagu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Autor A.Alliksaar.

Aga mõtisklustest nüüd asja juurde. Mis toimunud on??

Töötame ikka hoogsalt. Vahepeal sai kohe väga hoogsalt tööd tehtud, sest lumi sadas maha ja inimesed ei jätnud mitte seda võimalust kasutamata, et oma silmaga lumi ära näha. Seekord ma pikemalt töistel teemadel pidama jääda ei tahagi.

Hommikune töölesumpamine kell 07.15

Facebookis tekitas see pilt juba üksjagu furoori, neile, kel seal kontot pole, siis palun: "Luuumi tuli maha ja valgeks läks maa, üks väike vallabi poeg enam välja ei saa. Ta istub ukse ees, mis teha on talv, sest paljajalu lume peal käia on halb."

Veevulin maja ümbruses

Põhimõtteliselt sajab koguaeg taevast alla lakkamatult erinevas olekus sademeid. Vahepeal õnnistati meid ka lumega, jah, lumega! Ja see 10 cm lund ajab siin inimesed täiesti hulluks. Osad, eriti Aasia turistid, käivad ringi, õnnistatud näod peas ja vaatavad sellise näoga taevapoole, nagu sealt peaks kohe kohe jõuluvana oma põhjapõtrade ja saaniga alla sõitma. Teised on lumevihkajad. Ma kardan, et ma kuulun ka nende hulka praegu… Mulle talv väga meeldib muidu. Aga ma saan talve Eestis nautida kolmandiku aastast. Ja see lumi vaheldub siin koguaeg lörtsiga, mis teeb õues viibimise eriti märjaks ja ebameeldivaks. Ja veel. Nad ei tea siin ju talverehvidest mitte midagi.

Hellou. Vombatid on küll ühed lahedad kujud.

Metsa läksin ma ja metsa läksid sa... head seenesaaki Teile kõigile! 

Hetke statistika näitab, et 10st päevast on sadanud 9. Ja see üks päev, mil ei sadanud, oli meil vaba päev. Jee! Siinkohal ei jätnud me võimalust kasutamata ning läksime matkama. Nagu ma juba kirjutanud olen, siis asub meie elukoht täpselt Cradle Mountain`i looduspargi kõrval. Samuti mainisin ka, et siinsed looduspargid (kokku ca 60) on tasulised. Raha eest hoitakse looduspargid korras, ehitatakse radasid, märgistatakse vaatamisväärsused teabetahvlitega, toimivad turismiinfopunktid jne. Ühekordne pargi külastus maksab 24 $, kuid kuna me siia kauemaks jääme ja soovime ka teisi Tasmaania parke kasutada, ostsime aastase pargipassi, maksumusega 90 $. See kehtib kaheksale inimesele ja autole. Niiet nüüd oleme toetanud kohalikku floorat ja faunat ning võime julgelt oma nina igale poole pista.

Theese boots are made for hiking. Tutikad Kathmandu matkasaapad

Sinna üles me lähme...

Hoolimata väga kargest, ent enneolematult selgest ilmast, otsustasime minna matkama Marions Lookout`i. Sinna minemiseks oli kaks võimalust: pikem rada, mis on raske maastikuga ja lühem, mis on väga raske maastikuga. Õnneks meil jätkus natukenegi oidu ja valisime selle raske, ent pikema raja.

Me elame ise siin ca 800m üle perepinna ja vaja oli jõuda 1220m kõrgusele. Seega ronida vaja ca 450m, ei tundugi ju nii palju? Aga tegelikult oli seda ikka päris parasjagu, pea kaks tundi. 

Õhk oli nii karge, et veekogud olid kaanetatud ja lumesulavesi oli muutunud jääks. Lisaks tugev tuul ja  silmipimestav päike.

Ekspeditsiooni alguses oli ilus laudrada. Mida edasi, seda kõrgemaks muutusid astmed. Lumised ja jäised astmed muutusid lõpupoole kivisel kaljupinnal turnimiseks ja kohati tuli end lause ekstreemselt kettidest kinnihoides üles tõmmata. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et matkasaabastesse investeering tasus end täielikult ära.

Algus

Lõpp

Hing paelaga kaelas, sai lõpuks kohale jõutud. Vaadet nähes hing muidugi rõõmustas J Võimas vaade! Liialt kauaks me sinna jääda ei tahtnud, sest nahk oli märg ja külm tuul keerutas nii mis kole. Järgmine kord oleme targemad ja võtame piknikukraami ka kaasa.

Varjud lumel

Kohaaal!!! Oleks Eesti lipp olnud, oleks selle ka sinna maasse surunud :)

Marions Lookout

Vässu

                                         

Alla otsustasime siis minna seda lühemat ja väga rasket rada pidi. See oligi põhimõtteliselt konkreetselt mööda libedaid kaljusid allaminek, kettidest, põõsastest ja kivinukkidest kümne küünega kinnihoidmine.

Ekstreem

Tagasi all 

Tasmaania on kuulus oma maailmas ainulaadsete kuradite poolest, kes on siis tegelikult natuke koera ja kährikut segu meenutav loom. Kiskja. Viimastel aastatel on kuradite  populatsioon drastiliselt kahanenud, tänu näovähile, millele pole ravi. Nende liigi säilitamiseks ja arendamiseks on loodud keskused, kes Tasmaania kuradeid kasvatavad.

Üks asub meist kohe kilomeetri kaugusel. Kuna oleme Cradle Mountaini töötajad, saime sinna tasuta. Jee! Kutsusime endaga ühe uue tüdruku, Claudia, ka kaasa. Läksime õhtuse ekskursiooni ajaks, mil toimub kuradite söötmine. Algul tundusid eemalt sellised vahvad karvapallid, saime isegi pai teha, aga kui perenaine söögiga tuli, siis nad hakkasid jubedat häält tegema. Sellist, mida üksi pimedas metsas olles kuulda ei tahaks. Nagu öeldud, on tegu kiskjatega. Õigustatult. Perenaine andis neile söödaks, suure kängurujalga, mida kuradid metsikult purema hakkasid. Üsna lühikese ajaga oli järel vaid kont. Jõhker.

Tasmaania kurat

Veel üks elukas, kes siin metsades pesitseb.

Üks super boonus siin töötamise juures- SPA! Nädalasisestel ennelõunastel aegadel saavad oma töötajad boneerida SPA kasutuse, üks tund maksab vaid 10 $. Tegu on loomulikult luksusliku ja privaatse SPAga, kahele inimesele, kus on vihmametsavaatega lamamistoolid, mõnus muusika, välimullivann, üks külm vann, aurusaun ja Soome SAUN! Jesss! 

No kurat, kui Eestlane on harjunud ikka kord nädalas vähemalt laval istuma ja ihu vihtlema ja ta pole seda viimased pool aastat teha saanud, siis on ikka hää küll! Kui nüüd nuriseda, siis oli see ju elektrikerisega ja soojagi vaid 65-70 kraadi, mõtlesime korra, et küsime neilt keerata ikka 90 peale, aga nad vist ei usuks oma kõrvu. Kohalikud saunast lugu ei pea, aga me oleme nüüd kord nädalas püsikliendid.

Sanatooriumis

Kolisime oma toa ka parema vastu. Ükspäev kinkisin iseendale lilli. 

Sai ka linnas käidud. Niisama. Teisi vaatamas ja ennast näitamas. Kolasime mööda poode. Härra tahtis minna mingisse mängupoodi sisse, mind see ei huvita ja läksin ikka kingi ja käekotte vaatama. Saime siis tänaval uuesti kokku ja no kogeleb ja ebaleb ja kiikab sinna poe poole, kust ta just tuli. Küsin, mis tal sinna “maha jäi”? Playstation 3 vastab. Mõtlesime ja arutasime seda asja natuke ja otsustasime sellele siis ikka järele minna. Teadupoolest pole see mingi odav mänguasi ja reisimisel võtab see ka ruumi, ent siinse palga juures ei pane 350 dollari kadu niivõrd tähelegi… Ohsajutt, kus see tegi ühe poisikese rõõmsaks! Ja mis siin salata, ega minagi ühest rallimängust vihmase ilma korral ära ei ütle ;)

Suur saak, suur saak!

Nii see elu meil nüüd käib... 

Burnie linna vikerkaar

 Lihtsalt üks artikkel Tasmaania kohta huvilistele.

http://reisijuht.delfi.ee/news/sihtkohad/tasmaania-reisijuht.d?id=66404522