Kuidas ma Summer Bays käisin, hipi olin ja surfama õppisin

Tere

Oma esimeses blogisissekandes rääkisin, et minu huvi Austraalia vastu sai alguse juba nelja- aastasena “Kodus ja võõrsit” vaadates, kui olin pähe võtnud kinnisidee oma silmaga see kauge koht ära näha. Ja siin ma siis nüüd olen- 20 aastat hiljem. Tegelikult muidugi Summer Bay`d, kui sellist ei eksisteeri. Kuulus rand ja surfiklubi asuvad Sydney kõige põhjapoolseimas linnaosas Palm Beachil, mis on poolsaar. See on enamasti rikaste linnaosa uhkete majadega, mille ees pargivad kallid autod ja sadamas ankurdatud jahid. Eelnevalt olime mõelnud jääda sinna paariks päevaks ja ööbida kuulsas karavanpargis. Siis aga selgus, et karavanparki polegi. See asus linnast pisut väljas ja hävines täielikult suures tulekahjus aastal 2002, milles hävines ka tuntuim Pippa ja Micheli maja.

This is real, I`m in Summer Bay!

Hold me in your arms, don`t let me go, I want to stay forever, closer each day, Home and Away :)

Sellest hoolimata veetsime Palm Beach`il terve päeva, kõndides otsast lõpuni terve rannariba, mida telekast sadu kordi näinud olin. Manasin oma silme ette erinevaid sündmuste kaadreid. See kõik oli nii päris. Surfiklubi juures ostsime jahutavad joogid ja nautisime jällegi tuttavaid paiku. Käisime veel Alfi kalapoes ja paadisadamas. Selgus, et tegelaste majad ja tegevuspaigad asuvad enamasti Sydney linnale lähemal ja erinevates kohtades, kuid põhiline- rand on siiski Palm Peachil. Mingite fännituuridega oleks saanud tegelikult ka teistesse tegevuspaikadesse minna, seda muidugi lisatasu eest.

When your childhood dream comes true

Hetkel on eetris olnud 5930 episoodi ja filmitakse seriaali 26. hooaega ning tundub, et lõppu ei paista tulevat. Filmimise koht ja aeg ei ole avalikustatud, et vältida fännide horde, kuid siseinfot uskudes toimuvad välivõtted tavaliselt teisipäeviti. On kuidas on, aga meie sattusime ka võtetele peale! Oh seda õnne ja õnnistust! Jalutasime seal paadisadama kandis, kui märkasime suuri rekkasid, millele oli suurelt peale kirjutatud “Home and Away filming team”. Whoop-whoop- jackpot! Ühes rekkas paistis olevat meigituba, teises paistis olevat garderoob, kolmas tegeles tiimi toitlustamisega, neljas oli täis lavastuseks vajaminevaid aksessuaare nagu potililled, surfilauad ja muu selline ja siis oli mitu autotäit tehnikat.

No need to say- happy

Veidi aja pärast hakkas rannas ühe pingi juures sebimine lahti. Üles seati kõiksugu filmitehnika ja ala piirati turvatöötajatega. Pisut eemalt sai kõike vaikselt jälgida. Rahvast kogunes aina juurde. Saabusid näitlejad, kelleks ei olnud paraku ei Alf, ei Sally, ei Irine ega keegi teine vana tegija, vaid hoopis üks musklis kehaga noormees ja tütarlaps. Kuni võtte alguseni hoidsid kaks “vihmavarjutüdrukut” neil varjusid peakohal, et päike nende grimmile liiga ei teeks. Üks-kaks-kolm ja action! Stseen nägi siis välja selline, kus kutt tuleb eemalt pingil istuva tüdruku juurde, nad räägivad, siis lähevad pisut eemale ja suudlevad. Ja seda sama asja tehti umbes 15-20 korda järjest. Niikui öeldi “cut”, siis tulid vihmavarjutüdrukud jälle nende päid kaitsma, tähtsad tegelased kaamera taga arutasid midagi ja hakkas jälle otsast peale. Väga huvitav oli kõike jälgida! Ühe episoodi pikkus teleekraanil on 22 minutit, aga päriselus tehakse seda suure tiimiga ja kes teab, kui kaua.

One-two-three and ACTION!

Edasine teekond viis meid sadade kilomeetrite viisi ülespoole rohkete rannapeatustega, kuniks jäime pidama surfilinnas Byron Bays. Iga aastane surfilaagri üritus Nõval kahvatus selle kõrval. Kõik kohad olid hipisid täis. Vaatad enda ümber ja selline mõnus irve tuleb näole. Tänaval liiklevad vanaaegsed Volkswageni hipibussid, või siis natuke kaasaegsemad (siiski üle 20 aasta vanad) bussid, kuhu on ohtralt lilli peale joonistatud. Jalgrattaid liigub palju ja saateks antakse pidevalt kella, lenksu küljes ripub uhkelt punutud korv, mis on head paremat kraami täis. Kõik käivad ringi paljajalu. Rinnahoidjad pole naiste seas just kuigi populaarsed. Noorematel büstidel kikitasid niplid rõõmsalt vastu ja vanemate tissid võis leida sealt naba kõrguselt, aga pole hullu, vähemalt oli kõigil hea ja mõnus olla. Seljatagant tuhisevad mööda ruladel noored, kel kaenlas surfilauad. Keegi mängib kuskil trumme. Poejärjekorrast leian rastapatsidega vanaema koos kottpükstes vanaisaga. Keegi teeb tänaval suitsu, möödudes tunned kanepiaroomi. Söögikohad olid valdavas enamuses taimetoitlastele, toortoitlastele ja üleüldse ökod. Rand on paksult surfareid täis. Piki rannaäärt jalutab lumivalgete pükstega vanem meesterahvas, pikemad hallid juuksed õrnalt tuules lehvimas ja ta mängib flööti. Ja see kõik on Byron Bays täiesti normaalne!? Igatahes me ei tahtnud sealt kuhugi kiirustada ja otsustasime pisut rohkem sellest hipielust osa saada. Ma juba kujutasin ette, kui lõbus meil Kerstiga seal olnud oleks :D

Just another day at the beach...

Living like a hippie

Hipilinnas on isegi prügikastid lillelised

Just a normal guy, nothing special...

Austraalia mandri idapoolseimas tipus

Et seltskonda sulanduda, ostsin endale esiteks kaabu. Kaabu kaabuks, aga seal otsustasime viia ellu oma pikaajalise unistuse- õppida surfama! Selgus, et seal on algajatele ühed paremad lained ja ka mõistlik kursusehind. Mõeldud- tehtud ja hommikul kell kümme võtsid meid ülisõbralikud, ei pea vist mainima, et hipilikud, instruktorid vastu. Me olime teised eestlased, keda nad õpetasid. Kõigepealt nagu ikka teooria ja siis vette. Tegelikult on see surfamine üks raske spordiala. Nende hullude lainetega võitlemine võtab täiesti hingetuks, vesi on nii soolane, et jätab riietele valged randid. Silma sattudes ajab koledasti nutma, suhu sattudes lausa öökima. Päike pimestab omakorda armutult. Veevool on nii tugev, et peksab su hoobilt kaldale või tuleb laine lihtsalt üle pea. Ja siis kimab mingi laps sinust mängleva kergusega lihtsalt mööda. Või mõni kortsus vanaisa. Ajab ikka meele mõrudaks küll. Aga peale kõike seda kasvõi viieks sekundiks surfilauale püsti saades ja mööda lainet libisedes on tunne meeliülendav ja kõik halb ununeb. Peale kursusi käisime ka omapäi proovimas, suurema osa ajast veetsin jällegi ropendades või nuttes. :D  Järgmine päev muidugi kogu keha lihasgrupid valutasid, ka need, mille olemasolust varem ainugi polnud.

Let`s go surfing!

Sealt edasi läksime me veelgi hipimasse külakesse, nimega Nimbin. No see paik oli lihtsalt kreisi. Kanepilinn sõna otseses mõttes. Esimese viie minuti jooksul selle külakese ainsal peatänaval pakuti meile kanepit erinevates konditsioonides- küpsised, puru, koogid jne. Kõikjal olid värvikirevad sildid, mis propageerisid kanepit ja veensid selle kasulikkuses nii meditsiini tarbeks, kui lihtsalt hea tuju loojana. Nimbinis elavad hipid võib eraldada kaheks: noorhipid, kes on lihtsalt pohhuistid ja vanad hipid, kes päriselt 70ndatel alasti tänavatel protestisid, et puid kaitsta ja maailma rahu tuua. Niisiis võiski näha jällegi vanu ja kortsus inimesi, kes nägid naljakad välja, ent näisid äärmiselt õnnelikud.

 

Kirjumirju hipilinn Nimbin

Sama päeva õhtul toimus seal ka trummishow. Läksime meiegi seda vaatama. Kõik õõtsusid ennastunustavalt kaasa ja tossutasid kanepipläru. Me istusime niisama ja siis tuli üks kutt meile järjekordselt oma “kama” pakkuma. Kuna me selle huvilised pole, siis naeratasime kohmetult ja tahtsime ta minema suunata, kuid tema ikka promos oma brownie`sid, mis on shokolaadikoogid. Lõppudelõpuks mõtlesime, et proovime siis kogemuse mõttes ära. Kokkuvõtteks võib öelda, et need olid elu kalleimad shokolaadikoogid ja midagi ei juhtunud :D Suurimaks lõbuks jäi siiski teiste vaatamine.

Proovisin ka sulanduda

Selline see elu seal on

Peale nädalat aega sai selgeks, et päris hipimaterjali meis pole ja aeg pärisellu tagasi minna Suundusime edasi Queenslandi osariiki, kuhu plaanime pikemaks jääda. Saime üle mitme kuu kokku taaskord Elo ja Kareliga. Sellest lähemalt juba järgmine kord. 

Sydney ja Blue Mountains

Tere

Oli nii. Ükskord ammu ammu, nii kuu aega tagasi käisime Sydneys. Seda linna peaksid nüüd kõik haritud inimesed teadma ja väga palju tutvustamist ta vast ei vaja. Asub muuseas Austraalia idaosas ja New South Wales`i osariigis. Populatsioon üle 3,6 miljoni elaniku. Nädalapäevade jagu tegime sellega ka meie tutvust. Enivei hakkan pihta.

 

Olime juba varasemalt mõelnud Sydneysse peatuma jääda umbes nädalakeseks. Panime Eestlased Austraalias foorumisse kuulutuse, et otsime tuba ja nii saigi. Esimene õhtu jõudsime kohale päris pimedas. Palmipuudest ääritatud kitsa tänava kahekorruselise maja ukse avas meile Karin, kes teretas sõbralikult eesti keeles ja kutsus lahkesti tuppa. Istusime köögilaua taga mõnda aega, lobisesime maast ja ilmast. Karin on tšellist ja üldse hästi lahe inimene. Seal majas elas veel Liisa, samuti Eestist. Need tüdrukud on seal juba mitu aastat olnud ja õpivad ülikoolis ning töötavad ja tundub, et nad tahavadki oma elu Austraaliasse seada. Selles majas on eestlased elanud juba pikki aastaid ja seda muudkui edasi üürinud. Ahjaa, hästi tähtis märkus ka. Voodis, kus me terve nädala magasime, on isegi Ott Lepland isiklikult unenägusid vaadanud. Hahhaa :D

Amazing Sydney

Järgmine päev läksime esimest korda linna avastama. Liikluse kohta niipalju, et see oli väga tihe ja nii kitsaid sõiduradasi pole ma kuskil kohanud. Selline napika tunne oli koguaeg. Niiet me tegelikult liikusimegi terve selle nädala rongiga, millega oli vaid mõni peatus meie juurest kesklinna. Muideks seal olid kahekorruselised rongid! Jälle ei saa jätta kiitmata abivalmis Karinit, kes meile esimene päev natuke linna näitas. Käisime praamiga sõitmas, mis on muuseas täiesti tavaline linnatrantspordi vahend. Aga Sydney on ilus! Vahtisin muudkui ringi ahh ja ohhh… Suu ammuli muudkui taeva poole pilvelõhkujad ja kirevat tänavaelu ja inimesi ja üleüldse. Esimest korda ooperimaja nähes oli küll, et misasja, see ongi vä, nii väike vä? :D Kaugemalt tundus tõesti väike ja kaared tundusid ka halli, mitte valgena nagu piltidel ja telekas harjunud, aga tegelikult lähemal tutvusel selgus, et on ikka päris paras pirakas teine. Kahjuks ei õnnestunud sinna sisse minna, aga ehk mõni teine kord. Otse ooperimajalt avaneb vaade kuulsale Sydney Harbour sillale ja kõik kõik kokku maalis sellest linnast ühe uhke vaatepildi.

Famous Sydney Opera House- must see!

Sydney Harbour Bridge

14.02 oli sõbrapäev ja ühtlasi ka päev, mil sai terve aasta jagu kodust eemal oldud. Selle tähtsa päeva puhul käisimegi Sydney ooperimaja juures asuvas vabaõhu pubis live muusikat ja drinke nautimas. Ja kui sa istud seal selle võimsa ja maailmakuulsa ooperimaja küljeall, teiselpool kõrgehitistega metropolilinn. Sina ise, väikene inimene selle keskel ja mõtled sellele, kuidas alles aasta aega tagasi olid sa pisikeses Eestis. Kohas, millest paljud ei teagi, maatüdruk, ja unistasid näha oma silmaga suure linna tulesid ja seda kõike ja siin sa siis oledki.

When your big dream comes true. See the big city life.

Valenitne`s day kiss

Eesti Vabariigi aastapäeva eel toimus Sydney Eestlaste poolt traditsiooniks saanud piknik Clark Island`il. See on omaette väike saareke kohe Sydney kesklinna küljeall. Praamiga vaid mõnikümmend minutit sõitu. Otsustasime ka meie sinna minna. Saar oligi selle ürituse tarbeks niiöelda broneeritud. Kohale oli tulnud umbes 70 rahvuskaaslast. Noori ja vanu, kukki ja kanu. Üks osa oli vanema generatsiooni esindajaid, kes sõja ajal sinna pagesid ja paikseks jäid. Neil oli ka päris tugev aktsent juures, nagu see nali kauge Kanada onu kohta. Siis oli selliseid vahepealses vanuses inimesi, kes on näiteks töö tõttu Austraaliasse tulnud-jäänud. Palju oli peresid. Vaid mõni Eesti-Eesti pere jäi silma. Palju oli Eesti-Austraalia segaperesid. Nooremate seast oli palju neid, kes ülikoolis käisid ja meiesuguseid ilmarändureid jäi ka veel mõni. Igatahes seltskond oli kirju. Kohapeal sai osta kartulisalatit, mille juurde serveeriti päris peenleiba J Osta sai ka kodumaiseid KISS siidreid, SAKU õlut, Vana Tallinnat, Viru valge viina ja Põltsamaa veinigi. Selline jaanipäeva sarnane üritus- isegi vihma sadas.

After one year Estonian cider tastes heavenly

Rahvuslikud näomaalingud

Lustiks oli mängima lennutatud ka süldiansambel “Tuulest Viidud”. Vahepealaks õpiti kohapeal ära ka paar rahvatantsu. Ei tea, kas minu rahvatantsu ajast on liialt palju aastaid möödas või võib selle kohmakuse puhtalt minu tantsupartneri süüks ajada, kes oli meesterahvas nimega Jüri ja ta oli vedel nagu sült. Igatahes oli üsna koomiline see tants.

Kui pidu läbi, tuli kogu seltskonnale eripraam järele. Siis pandi kõlaritest üürgama täiel võimsusel Eesti muusikaklassika eesotsas Kalmer Tennossaare, Ivo Linna ja muude vanameistritega. Sydney Harbouri sadamasse, otse ooperimaja kõrvale saabusime “Mis värvi on armastus” saatel. Ütleme nii, et see on terves linnas üks populaarsemaid kohti ja kogu see rahvamass pööras pilgud ja mõni isegi kaamerad meie praami poole, kust tuli terve hulk lõbusaid inimesi välja.

Rahvatants

"Tuulest Viidud"

Ka meie oleme Austraalia Eestlaste ajalehe esikaanel

Ükspäev võtsime otsuseks minna kuulsale Sydney Olympic staadionile, kus aastal 2000 toimusid suveolümpiamängud. Tahtsime meiegi näha, kus Meie Erks omal ajal tegusi tegi. Teekond sinna oli pikk. Rongiga-praamiga-jala jõudsime lõpuks nii paari tunni pärast kohale. Kompleksi näeme, aga kuidas sisse saab, ei saa aru. Nii kuulus koht ju ikkagi, peab saama!? Lõpuks tuli välja, et me jalutasime lihtsalt nagu idioodid pikki vahemaid seal ühe maja juurest teise juurde ja sisse nagu kuskile ei saanudki ja midagi põnevat ka ei olnud. Tuli välja, et hommikul varasemalt oli ka mingi tuur seal olnud. Täielik pettumus ühesõnaga. Ei näinudki, kus see Meie Erks täpsemalt seda oda viskas, kus ta kõrgust hüppas ja kus ta jooksis. Aga hästi tegi igatahes.

On a ferry

Olympic Stadium. Ainsad hädised pildid, mis ma seal tegin. 

No ja siis tuli veel üks tähtis päev. Härra sünnipäev. Sai vanaks meheks. Või vanameheks?? Selle puhul sai ta oma armukesele (kaamerale) uue mänguasja, millega edvistada. Välk. Terve päeva tähistasime linnas seda vananemise päeva. Käisime mõnusas itaalia restoranis, maailma suurimas IMAX kinos, mis on siis hiiiigel ekraaniga. Suurem veel, kui Nokia kontserdimaja! Siis käisime veel Eesti majas, kus toimub iga neljapäev koosviibimine, kust saab osta kodumaist kraami ja niisama omasugustega juttu puhuda. Kuna kõik seal omavahel tunnevad teineteist rohkem või vähem, siis me olime seal natuke nagu kontvõõrad ja istusime omaette. Ja siis tuleb uksest sisse Kenneth, mu vana Haapsalu aegne sõber, keda pole oma seitse aastat näinud ja siis kohtusime niiviisi juhuslikult. Ajasime mõnda aega juttu ja vahetasime muljeid. Õhtu lõpuks läksime veel Sydney Eye Towerisse, mille ülemisel (oli vist 88.) korrusel asub peen restoran ja baar. Kuna ta on sellise teletorni laadse ehitusega, siis võimaldas see ülemine osa 360 kraadi ringi käia seal üleval. Mitte kihutada, aga vaikselt liikuda. See avas imelise vaate kogu tuledes linnale.

Hakkas kohe välgutama.

Maailma suurim IMAX kino

Birthday dinner

Sydney tower eye

Nägime oma silmaga ära ka võimsa kruiisilaeva Queen Mary, mis oli 2004 aastani vaieldamatult kõige suurem kruiisilaev maailmas, olles 345m pikkune ja 17 korruseline. Mahutades 2620 reisijat.  Õhtupimeduses käisime eemalt vaatamas, kuidas laev linnasüdame sadamast avaookeanile sõitis.

Kariniga

Nagu ma enne mainisin, siis liikusime rongiga ja auto seisis maja ees. Lähen mina siis ükspäev mingeid teisi jalatseid pagassist võtma ja vaatan, et toidukasti nurk on kuidagi purune… Kaarutan siis veel neid asju seal ja leian, et kilekotid olid ribadeks kistud ning kui ma esimese musta junnini jõudsin, pistsin röökima. Jep, meil oli autosse hiir kolinud elama. Väga tore! Ega siis midagi, tuli jälle hiirelõksu rauad vinna ajada. Need sai meil ju ühe esimese asjana siinmail soetatud, kuna vajadus nende järele oli algusest peale. Ahjaa, kuuldatavasti pidi aussi hiirtele shokolaadikreem maitsema. Meie peibutasime teda müslitükiga. Talle maitses. Aga lõpuks püüdis ikka Kuldar ta kätega kinni. Fuihh! Ja siis fuihh, et ta igal pool käinud oli! Isegi pardatsokis!

Sydneyga lõpetanud, või noh, selleks korraks lõpetanud, sest tegelikult võiks sinna veel tagasi minna, läksime edasi Blue Mountain`isse matkama. See on samuti Austraalias üks väga populaarne koht, kuhu minnakse loodust nautima. Mäed ja orud, vihmametsad ja matkarajad- kõik kokku üks väärt paik. Seda arvasid ka umbes miljon-triljon pilukat, kes igal pool jalus koperdasid. Nad on nii kuradi tüütud. Nad liiguvad tavaliselt kampadena, no selline korralik viieteistkümnepealine jõuk. Ja siis nad lihtsalt seisavad igal pool ees. Kui nad parasjagu ei seisa, siis lohistavad jalgu. Olen seda teiste käestki kuulnud ja seda peab lihtsalt nägema või õigemini kuulma. Ja nii see kamp siis sussi sahinal ringi töllerdabki. Igaühel ripuvad kõhul suured pildimasinad. Sellest hoolimata tehakse tahvelarvutite- ja telefonidega ka samaaegselt pilte. Koguaeg. Igast asjast, ka kõige mõttetumast üldse. Ja iseendast teevad ka pilte. Selfisid nagu neid tänapäeval kutsutakse. Ja selfi juurde käib siis ka dakk-feiss, ehk huulte prunnitamine ning nimetis- ja keskmine sõrm aetakse ka Savisaare valimiskampaania sarnaselt laiali. Ja kui juba kirumiseks läks, siis nende söömiskultuuri kohta oleks mul ka paar teravat nooti öelda. Kurat, süüa nad ka ei oska! See selleks, et nad lusika ja kahvliga vaid söövad ja nuga käes hoida ei oska, aga nagu põrssad on. Kamba peale  tellitakse laud erinevaid asju täis ja siis nemad kõik sheerivad. Ja konkreetselt ongi nii, et neli inimest luristavad kõik ühest supikausist. Kui rõve! Ja siis upitavad üle laua kõik teineteise taldrikutesse. Pool pudiseb maha ja siis sinna see jääb. Ja mätsutavad nagu lehmad aasa peal. Õõõh! Aga tagasi Blue Mountaini juurde tulles, oli meil tore matkamine, kaks päeva :D

On a cable tram

Three sisters. Blue Mountains

Jep, it`s a train

Jalg vajab puhkamist. Silm ka

Seal sai üle orgude sõita selliste vägevate trantspordivahenditega nagu skyway. See on 270m kõrgusel olev tõstuk, mis mahutab mitukümmend inimest. Samuti sai kiljudes sõitu tehtud ka maailma järseima rongiga, mille kallak on 52 kraadi.

Esialgu on nüüd side lõpp. Tegelikult on nii palju muidu ja tähtsaid asju vahepeal toimunud, aga ma venitan ikka kummi ja teinekord pajatan edas