Tasmaania, uus kodu, uus töö, uued väljakutsed

Nagu eelmisest blogist juba lugeda sai, siis oleme valmis uuteks seiklusteks Tasmaanias. Neile, kel geograafia tunnis muudki teha oli, ent midagi poole kõrvaga nagu kuulsid, siis ei, Tasmaania ei asu Lõuna Aafrikas, Tansaania asub seal. Tasmaania on täiesti omaette asuv saar, mis kuulub Austraalia valdustesse ja on üks eraldiseisev osariik. Meie jaoks viies osariik.

Tegu on umbes Iirimaa suuruse ja vaid poole miljoni elanikuga saarega, mille pealinnaks on Hobart. Saar ise on tuntud oma rikkaliku looduse ja värske õhu tõttu. Asudes Antarktikast vaid 3000 kilomeetri kaugusel. Kokku üle 60 erineva üle maailma tuntud rahvuspargiga. Mäed, järved, vihmametsad, vombatid, vallabid, vein, juust, Tasmaania tiiger ja kurat- need on põhilised märksõnad.

Üks maalitud majadega külake

Austraalias seiklejad jätavad tihtipeale Tasmaanias käimata, kuna sinna tuleb sõita kas laevaga või lennukiga. Samuti on paljude jaoks sealne kliima liialt külm. Minul on aga algusest peale olnud kindel tahtmine oma kaks jalga sellele saarele maha panna.

Praegu on siin talvekuud ja tegu on hooajavälise ajaga ehk trantsport on soodsam. Kuna meil on oma automobiil olemas ja kola (loe: minu riideid ja kingi) nii palju, siis pakkisime end Naksitrallide kombel kokku ja võtsime suuna esmalt Melbourni peale. Paar nädalat varem oli meil ostetud soodushinnaga (auto, pluss kaks magamistooli ca 350 dollarit ) laevapiletid, mis trantspordiksid meid seilates kauaoodatud puhkusele. Õhtul kell 19.30 väljuski meie Spirit of Tasmania laev, mille tekilt käisime veel tuledevalguses hiilgava Melbourni tulesid vaatamas.

Suure linna tuled

Kuigi oma suuruselt võis arvata, et tegu on Rootsi laeva stiilis alusega, siis oli pettumus suur. Polnud mingit rootsilaua buffet restorani, polnud karaokebaare, polnud CocoChaneliVersacheCucciMucci aroomist pungil tax free poodi koos lagritsakommide ja Sinebrohhowi gin`iga, polnud kohutava helikvaliteediga diskosaali, kus ülejoonud noored oma keha väänaksid ja kukkumist keset saali lainetuse kraesse ajaksid, polnud karnevali.

Spirit of Tasmania ja magamistoolid

Kõik, mis seal oli, oli üks restoran, üks baar, üks väike ninni-nänni pood, mõned spordiülekandeid edastavad telekad ja väike kinosaal. Kuna kajutihind oli tunduvalt krõbedam, kui tooli, siis otsustasime magada toolides. Merevaatega lennukisarnastel istekohtadel oli oma väike padi ja pleed. Kell 5.30 hommikul pandi tuled põlema ja enne kella 7 olime juba kiirtoiduketis Hungry Jacks  kohvi latet ostmas. Sõitsime mere äärde päiksetõusu vaatama ja Lizi eelmisel päeval kaasapakitud muffineid hommikusöögiks sööma. Miinuskraadid ja erkpunane taevavärv tervitasid meid sellel kargel, ent imekaunil hommikul ja seiklus võis alata!

Tere Tasmaania

Peale esimest 20 minutit Tasmaania teid sõites, oli koheselt selge- jep, siin meile meeldib! Ja esimene vaateplatvorm tõmbas näo ikka korralikult naerule.

Vauuu...

:)

Loodus

Floora

Fauna

Kesised unetunnid andsid tunda ja otsustasime juba kell 11 hommikul minna maad uurima, kas meie neljaks esimeseks päevaks broneeritud hotel Launcestoni  nimelises linnakeses oleks nõus meid varaselt vastu võtma. Ja nad olid! Peale paaritunnist keskpäevast iluuinakut olime taas entusiasmi täis ja kogusime rohkelt materjali kohalikust turismiinfo punktist.

Nelja päevane puhkus- pizza hotellivoodis vol 1 ja vol 2. Punase veini villis valmis meie endine naabrimees John. 

Järgnevad päevad veetsime Launcestonis ja selle lähiümbruses. Linn on laotatud mäekülgedele, millest voolab läbi jõgi. Samuti on see linn tunnustatud kõige lastesõbralikumaks terves Austraalias. Keset jalakäijate parki oli kõigile meelelahutuseks seatud ahvimaja.

Pärdikud

Tehtud sai ka esimene poolepäevane matk.

Kuna meie farmerid olid meile eelnevalt soovitanud külastada Low Headis asuvat pingviinide vaatluskohta, oli see meie kindel prioriteet. Ent neid saab näha alles peale päikese loojangut, läksime enne veel ekskursioonile nokklooma maailma.

Üleval üks paabulind patseerimas, all vasakul okassiga ja paremal nokklooma topis, sest päris nokklooma pildile ei saanud.

Pingviinivaatlusele kohalejõudes selgus, et oleme ainsad külastajad sel õhtul, seega saime lausa privaattuuri osalisteks. Kuna õues oli juba pime, võttis tädike endaga ühes ka väga kollase valgusega taskulambid, mis ei häiri peategelasi, aga aitab meil neid paremini näha. Pingviinid on ikka ühed imelikud tegelased. Nad tulevad iga õhtu peale päikeseloojangut rannikule põõsastesse magama ja lahkuvad sealt enne koidikut jälle mereretkele, läbides mõni päev isegi 30 km toitu otsides. Pingviine on mitut liiki, kuid sel rannikul elutsevad sinipingviinid, kes on vaid 30  cm pikkused.

Pingviinide paraad

Tädike rääkis eelnevalt, et kui nad veest välja tulevad, siis nad peatuvad esmalt selle kivi taga siin, siis nad kuivatavad end järgmise kivi taga, siis nad teevad ringi ümber tolle puu ja puhkavad veelkord selle künka ees ja siis läheb igaüks oma koju. Ja täpselt nii oligi! Nii uskumatu, aga pingviinid teevad iga jumala päev täpselt ja seda sama! Ja neil on kõigil oma kodu, kus nad paarikaupa elavad ja järglasi kasvatavad. Pingviinid on muideks väga truud oma partnerile ja elavad õnnelikult koos elu lõpuni. Kui just üks neist meres hai söödaks või maal kassi palaks ei lange. Igatahes pingviinide paraad eluslooduses oli väga kustumatu mälestus!

Olime ju kogunud küll ühtteist kõrvale, ent iga päev hotelli, söögi, bensiini ja meelelahutuse eest makstes pole just palju vaja pingutada, et omadega nulli jõuda. Sestap olime otsustanud vaadata ikka töökuulutusi ja järgmisel nädalal pealinna, Hobartisse, jõudes ka ukselt- uksele CVsid käia pakkumas. Ja kui ei vea, siis sõidame tagasi mandrile vanasse kohta. Elu on näidanud, et siinpool maakera toimub kõik väga juhuslikult.

Must luik

Launchestoni sadam

Möödunud reedel avastasime kuulutusteportaalist Gumtree pakkumise, kus vajatakse kiirelt mägedes asuvasse restorani klienditeenindajat. Kuulutus väga korralik ja tundsin ennast kvalifitseeruvat. Paari tunni pärast sain paari lisaküsimusega vastuse. Ja veel paari tunni pärast olin leppinud kokku intervjuu esmaspäevaks. Kõik tundus liiga uskumatu. Ettevõtet googeldades ja kodulehte sirvides vajus mul suu ammuli, sest tegu on väga tunnustatud kohaga ja samuti väga peene kohaga. Miks peaksid nad mind, Eesti backpackerit sinna tahtma?

Liigseid lootusi hellitamata, panin esmaspäeval viisakad riided selga, keerasin krunni pähe ja panin prillid ette, et endast asjalik mulje jätta. :D Teekond sinna oli konkreetselt sõitmine mööda kitsast ja kurvilist teed üles ja alla. Kurvid olid ikka nagu Otepää MK etapi hobuseraua omad ja tee kalle oli tihti 60 kraadi, või rohkem… See pani proovile nii juhi, kui ka meie neljaliitrise valge masina- mõlemad olid tublid J Mitukümmend kilomeetrit asulatest eemal, keset vihmametsa, hakkasid ühtäkki silma ka mõned lumised mäetipud ja kohal me olimegi.

Selline pilvine-udune ilm on siin väga tavaline

Minuga tegi intervjuu toitlustuse manager, kes uuris ja puuris mu kogemuste ja oskuste kohta, mida on CVs kokku erinevate tasemete kaupa lausa 8 aastat. Suur boonus oli viimane töökoht pubis, mille omanik mulle ka soovituskirja kaasa andis.

Siis tuli jutuks, kellega ma koos reisin ja kui ma peaks töö saama, siis mis mu teisest poolest saab… Osavalt, ent poliitiliselt korrektselt mainisin ka kaasa kohta mõned head sõnad ja järgmiseks tuli lauda uus mängija- Kuldar. Tema enneülikooliaegsest hotelli Strand adminni tööst ja baarmani ametist kasiinos oli kasu.

Peale kõne ka mu eelmisele tööandjale (mida nad siin alati teevad), selgus, et oleme mõlemad osutunud väljavalituteks Peppers Cradle Mountains hotelliketi food &beverage ametikohtadele. Mis natukene ehk hirmutab, on tööaeg- pool aastat. Samas- elamine ja 3xpäevas söök on vaid 150 dollarit nädal. Mujal ei saa alla 200 eriti tubagi. Muud raha ei kulu. Palk on päris okei. Rahvusvaheline tööseltskond, töötajate hüved ja loodus, loodus, loodus… Sajab ainult kole palju, lausa 250 päeva aastas, peamiselt vihma, praegusel aastaajal ka kohati lund.

Elamine on natuke ühikatüüpi majades, kus on olemas köök- elutuba, naiste/meeste vannitoad. Magamistuba on kahepeale, millest suure osa võtab riidekapp ja teise suure osa voodi. Seega tuba on üsna väike võrreldes sellega, et meil oli enne oma maja. Voodiriided tuli omal osta, mis tähendas, et Härra oli nõus ainult kallite suletekkide-patjadega ja ma olin siis ka diiva ning valisin ilusate roosade lilledega voodipesu. See lõbu läks maksma kuskil 100 dollarit, aga tiba kallim, kuid hädavajalik väljaminek oli uued telefonid. Eiei, meil omad tolmu- ja veekindlad ning 8 megapiksliga nutifonid töötavad laitmatult, kui mida pole, pole levi. Siin mägedes levivad vaid ainult next g sagedusel toimivad telefonid, mida meil, Euroopa mobiilidel loomulikult pole. Aga pool aastat ju ilma telefoni ja internetita ka olla ei oska. Seega läksime poodi ja ostsime soodsaimad müügilolevad next g telefonid omale. Mulle valge, Kuldarile must.

Tuba

Nüüd oleme end oma uues kohas sisse seadnud ja töömuljetest juba varsti.

Paradiisis ka käidud, polnud teine suurem asi... Võib ulakat elu edasi elada