Kuuldavasti on Eestisse saabunud kauaoodatud suvi! Meil saab päikest üsna harva kohata viimasel ajal, siinpool maakera on asjad teistpidi ja meil on kohe kättejõudmas talv… Ehk siis jäävad temperatuurid
päeval sinna 10 pügala kanti ja mõnikord on hommikuti maa härmas. Kui Eesti
talvel on hommikul tööle minnes ikka veel pime ja töölt tulles juba jälle pime,
siis siin on hommikud valged suhteliselt aasta läbi, küll aga läheb pimedaks
juba kell viis õhtul.
Aga mitte ilmast ei soovi ma tervet postitust kirjutada. Peale
tööl käimise oleme natuke ikka seltsielu ka elanud.
Mis huvitavat farmis toimunud on? Pea iga päev sünnib
lehmakarja juurde mõni uus vasikas. Varsti peaks hakkama ka lambatallesid
sündima.
Ühepäevane vasikas oma emaga |
Austraalias on juba aegade algusest komme, et perest peresse
käib lambapügaja. See on üks täppistöö. Loomulikult oskavad farmerid seda ka
ise teha, kuid proffessionaalse pügaja haardest saab lammas oma kasukast lahti
ca minutiga. Meie lammastelt tervet kasukat maha ei aetud, külmad tulemas.
(Siin ju lautasid pole, kus soojas olla). Lühikeseks lõigati pea ümbrus,
tagumised sääred ja tagumik- brasiilia bikiinilõikus J Kuna lambad peale teatud
toiminguid paberit ei kasuta, siis muidu kogunevad “rosinad” villa sisse ja
rikuvad müügihinna nii villal, kui lambal endal oma roojase väljanägemise tõttu.
Pügamine ja vill, mis müügiks läheb. |
“Juuksuriskäigu” protsess on selline,
kus lambad on aetud kokku ühte sulgu, “juuksur” läheb võtab ühe 60 kilose “kliendi”
haardesse ja pügab elektrilise väga väga terava masinaga tal ühe kiire, kuid
väga täpse liigutusega kogu pea ja näo. Teise liigutusega sääred ja tagumik. Masin
on nii terav, et kui sellega tugevalt jalga sisse lõigata, siis võib lihtsalt
kõõlused läbi tõmmata ja lammas tuleb hukata. Päevaga käis “juuksurisalongist”
läbi 180 lammast.
Mina aitasin Lizil teha vanast okastraadist ja hobuseraudadest kunsti ka :) |
Teine suurem töö, mille tegemisel me kaasa aitasime, oli
vilja mahapanek. Kogu töö tehakse ära ühe traktoriga, mis künnab vaod ette,
külvab seemne maha, muldab vao ja lõpetuseks tambib selle kinni. Kabiinis
näitab kompuuter ära, millal oleks vaja puisturisse vilja juurde laadida.
Multifunktsionaalne traktor
|
Eelmisel neljapäeval oli peremees Timil sünnipäev. Me
teadsime seda juba varem ja olime otsustanud talle kingituse teha. Nii me siis
üllatasimegi teda oma külastusega vaba päeva hommikul. Kaasas tööriistakohver,
mis täidetud kahes reas küpsistega (15 pakki). Tim oli äärmiselt õnnelik, et me
teda meeles pidasime. Ja mis veel parem, ta armastab küpsiseid J
Cookies box (küpsise karp) |
Mis huvitavat pubis toimunud on? Lõpuks panen ka mõned pildid oma töökohast kõigile vaatamiseks.
Kohvikuala ja restoraniala
|
Sellest on nüüd juba paar nädalat tegelikult, aga väärib
meenutamist igatahes. Meil on seal suur ja võimalusterohke kohvimasin. Mitte
mingi kannukas, vaid selline, kus enne jahvatad oad ja siis peab kapatäie kohvi
tihedaks pressima, siis masina külge panema, millest kohvi tuleb ja siis
vahustama piima. See on tegelikult paras teadus, ausõna, seal on niivõrd palju
väikseid nippe ja nõkse, mida igal liigutusel meeles pidada. Ja usu mind,
kohvil ja kohvil on vahe! Kohvi tegijatele on lausa oma ametinimetus- barista.
Niisiis.
Ma õppisin selle masina kasutamise ära. Enne tööpäeva algust tellis kogu köök
mu käest kohvid. Lähenesin ettevaatlikult masinale ja hakkasin ülima
ettevaatlikusega täiuslikku kohvi valmistama oma kallitele kolleegidele.
Esimesed sammud tehtud, panin kapatäie kohvi masina külge, meenutasin õpitust,
et enne uue kohvi läbilaskmist, tuleb eelnevalt puhastamise nuppu vajutada. No
ma siis vajutasin. Midagi ei juhtunud. 10 sekundit vaikust ja toimus tohutu
plahvatus sõna otseses mõttes! Masin, seinad, põrand, mina ise, absoluutselt
kõik kohad olid mu täiuslikku kohvipuru täis. Hakkasin kibekiirelt lapiga kogu
ala poleerima, endal süda puperdamas sees. Suurem kaos enne vahelejäämist
kõrvaldatud, asusin teisele katsele. Siis sain ka oma veast aru- puhastada
tuleb ENNE, kui uue kapp alla panna. Blondiiiiin!
Pirtsutaja |
Eelmine nädal oli meil tööl üldse hullumaja. Kahel
järjestikusel päeval olid heategevusüritused. Ja raha neile annetada meeldib.
See on vist natuke reputatsiooni küsimus ka. Et kui sa heategevusega ei tegele,
siis sa nagu ei hooliks või ei raatsiks… Ühesõnaga- kogu lõunasöögi tulu annetas
meie pubi vähiraviks, 4100 dollarit.
Mõtteterad pubi seinal |
Ja veel häid mõtteid... |
Eelmisel nädalal käisime lihtsalt uudishimust ka “Valguse
festivalil”, mis toimus ehitamisjärgus olevas buddha templis. Hoonest saab
äärmiselt võimas budistliku usu tempel, mille valmimist on käinud ka Dalai
Laama õnnistamas. Päevasel ajal sai niisama ringi vaadata, osaleda õpitubades
ja kuulata esinemisi. Kahjuks pidin minema õhtul tööle ja tõelist valguse showd
ei näinudki, uudistest nägime, et oli võimas ilutulestik ja lennutati
soovilaternaid.
Buddha templit kaemas |
Jätkan oma joont ja postitan ikka autodest ka pilte. Seekord siis selline. |
Õhtud on siin pimedad ja peale teleri vaatamise suurt teha
pole. Laenutasime raamatukogust nüüd mõned raamatud, naerame, et oleme ikka
head penskarid küll J Siinkohal tervitused
vanaemadele Rummule, Hattusse ja Pärnu. Ostetud sai ka kaks 1000 tükilist
puzzlet- jällegi mõnus ajaviide.
Kui puzzle kokku saan, siis tuleb uus pilt |
Lubasime juba pikemat aega oma pererahvale ja naabritele
(peremehe vennapere) valmistada Eesti õhtusöögi. Lubadus antud, tuli hakata
mõtlema, kuidas seda teoks teha, pole siin ju saada seda meie kraami. Juba
mõned päevad varem pani Kuldar kapsa hapnema. Googeldades ja terve linna
läbikammides leidsime esimest korda rukkileiva. Täitsa lõpp, kui hea on ikka
leiva lõhn! Kui sa oled kolm kuud söönud saia, küll seemnetaga, küll ilma, küll
rosinatega, küll glasuuriga, siis poest väljudes ja kahe käega leivapätsist
kinnihoides valdab täielik õnnetunne.
Heeringaleib!!! |
Otsisime, mis me otsisime, aga värsket heeringat ei leidnud. Nii sai ostetud
marineeritud heeringas, valmistatud Hollandis. Põltsamaa kangusega sinepit me
leida ei lootnudki, nii tuli leppida nende meelest kõige tugevama Inglise
sinepiga. Aimari kaasakingitud kamast plaanisin valmistada kamakreemi nagu seda
Pedasel tehti, kuid see plaan läks vettvedama- siin pole ju kohupiima.
Lõppukokkuvõtteks oli meie kolmekäigulise õhtusöögi menüüs:
Eelroaks- tume rukkileib, marineeritud heeringa, punase
sibula rõngaste ja hapukoorega
Pearoaks- küüslaugu, sibula, mee marinaadis sealiha,
hapukapsas, küüslaugumaitseline ahjukartul peekoni tükkidega, lihaleemes
küpsenud porgand
Magustoiduks- maitsestamata jogurti, vahukoore kamajook
Eelroog ja pearoog maitsesid neile väga. Isegi hapukapsast
söödi. Kama kohta öeldi huvitav, mis tähendab tavaliselt viisakat vastest sellele,
et pole just parim maitseelamus. :D Polnud viga, meile jäigi rohkem!
Kokk on seapraega rahul |
Tegelikult oli väga tore kultuurivahetusõhtu. Nad olid väga
tänulikud, et me neile sellise žesti pakkusime.
Ühtlasi hoiame ka Eesti
backbackerite mainet kõrgel. Muuseas, mulle pakuti pubiomanike poolt ka sponsorship
viisat, kuna nad ei taha, et ma töölt lahkuksin :)
Ehk siis, kui ma tahaksin,
oleksid nad valmis mulle garanteerima töökoha ja ajama korda vajalikud
toimingud, et valitsuselt luba saada.
Kena neist, et nad mu panust oma
ettevõttesse nii kõrgelt hindavad, aga mul on teised plaanid.
Ma jumaldan su hommikust kohvivalmistamise äpardust, see oli nii vahva :D
VastaKustutaHeeringaleivad ajavad konkreetselt suu vett jooksma, oeh jah.
Hahhhaa, tagantjärele ajab see mindki naerma, aga tol hetkel kuuma kohviplögaga vastu vahtimist saades oli klomp kurgus :D Ja kui me ükskord jälle kokku saame teiega, siis teeme kõik koos ühe Eesti õhtusöögi. Meil on ju Sinu sünna veel tähistamata.
VastaKustuta