Kuldkalakese kolm soovi ja teistmoodi Jaanipäev

Hei

Esiteks- kauaoodatud 88 Farmipäeva on nüüd täitunud, mis tahtmise korral annab meile võimaluse ka teise aasta viisat taodelda. Jeee! Nüüdsest pole meil enam kohustusi ja järgnevaid töid saame rohkem ise valida ja üleüldse saab kõik olema nüüd rohkem juhuslik. Kuhu tuul meid kannab…

Hoolimata sellest kohutavast kuust, mis me Woodendis “farmipäevi” tegime, on meil selle farmiajaga ikka väga vedanud ning oleme suhteliselt kergelt hakkama saanud. Sai ju korraks proovitud kätt ka viinamarjade korjamisega, mis oli lisaks kõigele muule ka väga raske töö- üksluine, füüsiliselt raske, palav, sitikad satikad jne. Kuid suur enamus saabki oma farmipäevad kirja just sellist orjatööd tehes. Mis meil siin viga- me töötame tegelikult ju vaid mõned päevad nädalas, aga kirja saame kõik. Farmerid on nagu oma perekond ja töö on vahelduv. Eks me olime selle ka ära teeninud, arvestades meie kahe esimese kuu ebaõnnestumisi siin mandril üleüldse mingit tööd leida.

Mitu inimest saab mahutada ATVle? Kaks meest, laps, koer ja mina.

Olgu veel öeldud, et tollest viinamarjafarmi saamata jäänud rahast ja politseis- ning töökaitseametiskäigust mingit kasu polnud. Nad ei saa midagi teha, hoolimata meie kõigist tõenditest, kuna farm ei tunnista, et me seal tööl käinud oleksime. Niiet sealt lasti meid üle.

Hetkel ongi väga aktuaalne teema jälle töö otsimine. Otsustasime jääda siia veel mõneks ajaks- kuniks uue koha leiame. Mõned mõtted ja suunad on tekkinud, aga vara veel millestki rääkida.

Ükspäev lõunasöögilauas küsisid Tim ja Liz, et kas meil on veel mõningaid soove, mida enne äraminekut teha, näha, proovida ja nad üritavad meile seda organiseerida. Meie soovideks osutusid:

1.) Minna kullakaevandusse lähemalt vaatama, kui me seda siiani salaja üle aia piiludes teinud olime.

2.) Sõita siinse veoautoga.

3.) Kängurujaht.

Kuna Tim ja Liz on siinkandis väga tuntud ja austatud farmerid, ei olnud neil keeruline tutvusi kasutades kõiki meie soove täide viia. Kes ühest eelnevast postitusest mäletab, siis asub meie majast vaid mõnesaja meetri kaugusel Fosterville kullakaevandus.Tihti on kuulda ja tunda väiksemat sorti lõhkamist, suured autod sõidavad ööpäev läbi seda vahet ja pimedas on näha eredat valguse kuma.

Tuuril kaevanduses sees.

Kuna tegu on keelutsooniga, siis niisama sinna sisse ei saa. Meile oli kokku lepitud kohtumine Iani nimelise meesterahvaga. Kohalejõudes anti meile kaelakaardid, mis pärast tagastada tuli, no et me juhuslikult pikemaks ajaks kaotsi ei jääks. Samuti ohutusvestid, kiivrid ja prillid. Iani kabinetti minnes selgus, et tegu on ühe kaevanduse tähtsama ninaga! Ta näitas meile joonistelt ja kaartidelt kaevanduse põhimõtteid ja tööd. Saime ka katsuda kivikamakaid, mis olid imepisikesi, kuid väga selgeid ja säravaid kullaosakesi täis. Ma ei julge arvatagi, kui väärtuslikud need kivid olid!

All vasakul paistab tunneliava, mis viib maapõue kulla järele

Selgus, et iga päev töötab kaevanduses 400 inimest, töö käib 24/7. Kaevanduse sügavuseks on ca 700m ja nii sügaval maa sees on temperatuur üle 20 soojakraadi. Sealset õhku filtreeritakse koguaeg. Tunnel maa sisemusse on täpselt nii lai, et korraga mahub sõitma vaid üks veoauto. Kivikoormaga maapeale tulles, hakkab pihta protsess, mille käigus purustatakse kivid väiksemaks ja eraldatakse kullaosakesed, mis hiljem kuumutatakse. Ühest veoauto koormatäiest tuleb tegelikult vaid 1,5 teelusikatäit kulda. Nädala jooksul koguneb seda ca 60 kilo, millele tuleb iga neljapäev turvatud veok järele. Suur enamus kulda eksporditakse Aasiasse, millest valmistatakse ehteid või millega kullatakse rikkurite paleesid J 

Töötlemata kivid ehk põhimõtteliselt hunnik kulda..

Selle kaevanduse insenerid kahtlustavad, et Fosterville kaevanduse varud võivad lõppeda juba 5 aasta pärast, kui uusi kullasooni maapõuest ei avastata. Peale teooriat viis Ian meid ka ringsõidule kaevanduse aladel. Võimas! Hoolimata sellest, et me päris maa alla ei saanud minna, jääb see kogemus eluks ajaks meelde, vähesed saavad öelda, et nad on kullakaevanduses käinud! J

Teise sooviga, kohaliku rekkaga sõiduga, oli nii, et seal käis ainult Kuldar, mina olin pubis tööl. Aga pole hullu, see oligi rohkem tema soov ja sellest saab siis mingi hetk tema blogist lugeda.

Selline masin. Veoseks lambad.

Kolmanda sooviga, kängurujahiga, on nii, et seda me pole veel teinud ja sellest tuleb järgmine kord juttu.

Sel ajal, kui teil on seal suur suvesoe, oleme meie päris mitmel hommikul autoakendelt jääd kraapida. Ja eks ma nüüd olengi külmetunud- talvele omaselt korjasin endale ühe korraliku tatitõve külge. 

Jäälilled. Austraaalia. Juuli. 2013

Hoolimata talvest ja sellest, et Aussid ei tea Jaanipäevast mitte midagi, ei jäänud see meil pidamata! Ma pole küll varem seda päeva talvel tähistanud, aga üsna ekstreemne oli ka 2011 Jaanipäev, mis sai veedetud Põhja Norra lumistel mägedel ja polaarpäevaga. Meil on maja taga suur karjamaa, kus oli juba eelnevalt üks korralik lõkkehunnik kokku korjatud. Saatsime oma farmeritele ja naabriperele kutse, tulla pühapäeval tähistama Midsummer Day`d.

Lõkke süütasime juba kell neli päeval, sest viiest on pime...

Pidu meie õuel. (enne külaliste tulekut)

Šašlõki marineerimiseks läheb teadupoolest tarvis ka äädikat. Eestis on äädikas 30%, selgus, et siin  kasutatakse nii tugevat äädikat umbrohu hävitamiseks ja seda võib vaid aianduspoest saada. Toidulettidel on tugevaim 5% äädikas. Seega mitmekordistasime lihtsalt kogust J

Lambalihale vahelduseks ka kodune šašlõkk

Lisaks meie poolt pakutavale šašlõkile, mis neile imekombel isegi väga maitses, oli meil laud söökidest—jookidest lookas. Ei puudunud ka kitarrimäng, naabrinaine Jo on kitarriõpetaja ja tal on ilmunud lausa mitu CD-d. Hoolimata sellest, et õues oli kole külm ja pime ning pidu lõppes järgneva tööpäeva tõttu juba kell 22, oli ikkagi tore teha lõket, süüa ja mõnusalt aega veeta. Õhtu lõpuks saime laulda üheskoos Johnile ka sünnipäevalaulu ja süüa kooki, tal oli järgmine päev sünnipäev. Saatsime külalised ära ja istusime ise veel mõnda aega lõkke ümber. Ükshetk avastasime, et igast nurgast lähenevad kogukad varjud, kelleks osutusid lehmad, kes uudishimust tule ümber sooja tulid. Nii me siis oma teistmoodi Jaanipäeva koos lehmadega lõpetasimegi J