Maakad käisid ookeanit vaatamas. Great Ocean Road ja lammaste müük

No ei ole olnud aega, et istuda paariks tunniks arvutitaha ja mõned read kirja saada. Töö ja kodu, töö ja kodu, no mis  sa teed ära… Aga siin mu järjekornde üllitis on! 

Rändan ajas tagasi ülemöödunud nädalavahetusse, kus olime sõitmas külla oma Iiri sõbrale, Derekile. Kuna ookeaniäärne linnake Torquai on meist 200km kaugusel, otsustasime sõita kohale rongiga. Tundub ju igati säästlik? Kaart aparaadis, tehing juba käimas, tuli välja, et summa oli kokku üle saja dollari. Kalkuleerisin käbekiirelt, et see teeb paagitäie kütust ja sellega saab sõita 600 km. Tegime kurvad näod pähe ja lasime piletid tühistada. Peale hunniku paberimäärimist, saime raha tagasi ja sõit oma valge Fordiga nädalavahetuseks ookeani äärde võis alata! 

Esimesel õhtul midagi erilist ei teinudki. Jutustasime niisama ja vaatasime Eurovisiooni eelvooru. Seda kanti siin alles reedel üle, kuigi Eestis oli ta vist kolmapäeval… ? Olime õhtu läbi ja viimased kolm kuud muudkui rääkinud kaugest ja tundmatust Eestist, kuskil Venemaa ja Soome kõrval ja nüüd!! Ja nüüd!! Televiisori kasti sees. Kust pole viimased kolm kuud peale inglise keele muud kostunud…. Birgit Õigemeel laulab. Puhtas EESTI KEELES! Kaamera liugleb üle EESTI sini-must-valgete lippude. Miski patriotism tõstis minus pea püsti, klomp tuli kurku ja pisar silmanurka. Ilus oli!

Järgmisel päeval, peale hommikusööki läksime Derekiga õllesid pruulima. Õlu on siin kallis. Kast korraga ostes on okei, aga üksiku 0,3l pudeli hind platseerub sinna 2,5 euro kanti. Kell 10 hommikul hakkaski kogu protsess pihta, mõistagi, koos õllega. Mina olin ainuke naine ja üleüldse tundus see olevat selline meeste laupäeva hommiku veetmise unelm. Saada sõpradega kokku, teha hommikune õlle ja ajada üksteisega möla.

Milline kaunis hommik. Kell kümme hommikul juba klaas käes :)

Oma taara oli kaasas, mis pesti korralikult survepesuga seest puhtaks. Valida sai erinevate õllesortide seast, mida endale villida. Ja ega siis midagi- pudel alla, kraanist õlle sisse, järgmine mees vajutab aparaadiga uue korgi peale ja voilaa- tehtud!

Pudelipesu, erinevad margid, korgipress ja tulemus.

Ja sõnu polegi vaja...

Lõunaks olid õlled pruulitud ja Derekil ning Vondal plaanis viia meid väljasõidule The Great Ocean Roadile. Nagu nimi juba ütleb, siis oli tegu ookeaniäärse sõiduga. Hoolimata kehvast ilmast, olid vaated superilusad! Kitsas tee viis mööda mägesid üles ja alla, U- kurvile järgnes U- kurv ja teekond meenutas mulle natuke Norrat. Pea sadakond kilomeetrit kauneid vaateid merele, vaheldus vihmametsaga. Päris vihmametsaga! Ja nagu vihmametsale kombeks, siis loomulikult ka sadas. Kõikjal oli nii roheline, nii roheline… Sõnajalad on lihtsalt täiesti käsitlematule kõrgeks kasvanud! Mitu meetrit! Jalutasime mööda kitsast sammaldunud rada paari kilomeetri jagu, kuniks jõudsime võimsa koseni. Väga uhke!

Great Ocean Road

Vaated, vaated, vaated...

Võimas vihmamets

Kuna meil siin läheb juba kell 17.30 pimedaks, siis jäi palju nägemata. Arvatavasti lähme seda teekonda kordama- ja siis juba ilma kiirustamata ning rohkete fotopeatustega .

Õhtul presenteerisime uhkelt külakostiks kaasatoodud ja 100 päeva meiega koos reisinud Vana Tallinnat. Kui ma kodus olles seda pigem ei joonud, siis siinmail on kodumaine kesvamärjuke hingele palsamiks.

Vana Tallinn

Pühapäeva hommikul läksime kõik koos pikale jalutuskäigule mööda rannikut. Ühele uuele sõbrale oli see tegevus eriti meeltmööda- labrdor Angusele.

Angusega

Peale lõunat jätsime Dereki ja Vondaga hüvasti ning läksime omapäi veel väikesele linnatuurile. Tegu on tuntud surfarite paradiisiga, kus toimuvad iga aasta ka rahvusvahelised võistlused.

Surfilinnak.

Kokkuvõtteks jäime oma minipuhkusega väga rahule! (Järgnevad päevad peale seda olen ma kusjuures kõik töötanud! 9. päev järjest!)

Esmaspäeva varahommikul läksime kauaoodatud turule. Lambaid müüma. Koidikul istusime veokisse, kaasreisijateks sada ja üks lammast. Paigutatud ilusti tihedalt kahele korrusele. Kohalejõudes avastasime, et tegu on ikka massiivse lammaste kokkutulekuga. Sel hommikul tervitas meid enne omanikevahetust üle 18 000 lamba! Mõni hommik müüakse maha lausa 40 000 lammast !!!

101 lammast

Tegu on piirkonna ainsa müügiplatsiga. Igal vähegi suuremal loomapidajal on oma agent, kes müügitegevusega abistab. Meie farmil agent võttis lambad treileri pealt vastu ja toimetas nad mööda sõna otseses mõttes labürinti õigele kohale. Kõikjal piiravad liikumist aedikud, mis muudavad lammaste eskortimise turvalisemaks. Sest kui sul on mitukümmend tuhat lammast korraga ühel alal ja keegi on värava lahti unustanud… no kesse kurat neil enam vahet teeb!? Lambaid aetakse koerte abiga ja ise kõristite ning häälega ergutades. Kella kümneks oli iga peremehe kaup kindlasse aedikusse eksponeerimiseks välja pandud ja põhiaktsioon võis alata.

All paremas nurgas pildil meie perenaine Liz, nokatsiga mees nende agent ja pruuni kaabuga vanahärra käis eelmine suvi Tallinnas.

 Kohale olid tulnud triikpluusides ja uhketes kaabudes mehed, põhiliselt kahe Austraalia suurpoeketi (Coles ja Woolworths) kokkuostjad. Enamasti lähevad lambad juba järgmisel päeval lihaks ja villaks. Esimese aediku juures rivistuti ja oksjon hakkas pihta. Oksjonipidaja rääkis niiiii kiiresti ja võttis vastu pakkumisi. Kiirelt üks-kaks-kolm- MÜÜDUD! Ja järgmise aediku juurde. Kogu kamp ostjaid kiirelt järel sörkides ja üle aediku lambaid küünitades. Hinnakujundajaks on mitmeid tegureid: lamba vanus, tõug, kaal ja väljanägemine. Seega piltlikult öeldes- mustad lambad viivad hinna alla kogu tehingul!

Meie lammaste eest saadi 115 dollarit tükk ehk ca 80 eurot lammas. See hind on üle keskmise hea ja pererahvas jäi rahule! Järgmine kord on neil plaanis müüa mõnikümmend lehma. Eks näis, kuidas see käib…

Big Happy Family

Ükspäev sorteerisime Liziga vanu ajakirju. Komplektide viisi korralikke farmi ajakirjasid aastast 1956. Väga väärtuslikud! Vasakpoolne karikatuur on lahe :)

             

    Esialgu on see kõik. Ühtkoma teist oleks veel pajatada, aga teen seda järgmine kord :)