F1, moeshow, külalised ja puhkuse lõpp

 Tere

See on nüüd viimane tagantjärgi blogi enne tänapäeva jõudmist. Selleks, et jõuda praegusesse ajahetke, võtan kokku peamised sündmused alates märtsi keskpaigast niiet häälestagem end lugemislainele

Kes on tähelepanelik lugeja olnud, mäletab, et kinkisin Kuldarile jõuludeks Melbournis toimuva Vormel 1 etapi piletid. Neli päeva, iga päev erinev kurv, mida istekohtadelt jälgida. Tähtsa ürituse eel viibisime omadega aga Gold Coast`il, mis on oma paartuhat kilomeetrit eemal. Pikkadest sõitudest istme maik küljes, otsustasime lennata. Viimasest megapikast lennumaratonist Eestist Austraaliasse oli nüüdseks juba aasta möödunud. Keskpäeva kanti sättisime end Brisbane lennujaama ootama, et minna vanasse heasse Melbourni. Olime valmistunud juba varakult ja broneerinud endale hea asukohaga hotelli.

Cotton field??

Melbourni jõudes saime aru, et minu viieks päevaks kaasapakitud 21 kilogrammine pagasisisu õigustas end ära- ilm oli sügisene! Kui Gold Coast`il käisime ikka iga päev päevitamas ja ookeangi oli 25 kraadi soe, siis Melbourni ilm oli heitlik. Järgmisel päeval hakkas neljapäevane vormelimöll pihta. Kuulus Albert Park on tohutusuur ala keset linna, kus kogu ettevõtmine toimus. Esmalt läksime ja lunastasime oma kaelapaelad. Selgus, et minu ostetud piletid on natuke VIP-imad ka ja tagasid meile teatud sissepääsud kohtadesse, kuhu tavapiletiga ei saanudki. Piletitega saime kaasa väiksed miniraadiod, millest kõrvaklappidega otseülekannet kuulata. Me arvasime, et neli päeva- iga päev toimub vast pool päeva midagi, aga tegelikult oli iga päev täispikk kava.

Go Kimi!!!

 Leidsime oma tribüüni üles ja asusime jälgima rajal toimuvat Porsche Carrerade ja V8 mootritega superautode võidusõitu. Vahepausidel käisime vaatamas erinevaid kaskadööre, kes sõitsid mootorrattaga mööda trossi, kes tegid ratastega, ruladega, ja kes teab veel millega trikke. Proovida sai segway sõitmist, kuulata live bände, vahetada kiiruse peale vormeli ratast jne. Ja nii me seal siis chillisime. Iga päev muutsime kurvi ja istekohta ja iga päev nägime ka actionit enda nina all. Uskumatult koordineeritud oli nende tiimitöö. Niikui kuskil midagi juhtus, hakkasid ohutuslipud lehvima ja terve rida meeskonnaliikmeid hakkasid organiseeritult jooksma, et tagada kõigi turvalisus. Hetkega sõitsid kohale puksiirautod, tuletõrjemasinad, kiirabi ja veelkord ohtusautod. Kiirelt likvideeriti kaos, pühiti puhtaks rada ja kiiruskatsed läksid edasi. Kõige meeldejäävam oligi vist kolme V8 kokkupõrge, mille saime juhuslikult ka videole. Üks Porsche sõitis samuti täiel kiirusel vastu seina. Hiljem nägime ka vormelitevahelist trügimist.

Motorcycle show

Action

Sel aastal tehti vormelite seas palju muudatusi nii välimuses kui ka reeglites. Üks olulisemaid muudatusi on, et võistluse jooksul tohib kulutada vaid 100kg kütust tunnis. Olin küll arvestanud kõrvakurdistumisega, kuid õnneks seda ei juhtunud. Vahepeal kasutasin küll kõrvatroppe, aga peab ütlema, et see oli V8 autode puhul. Niiet vormeli müratase on muutunud palju vaiksemaks võrreldes varasemaga. Pettunud fännid kaebasid sellepärast Vormeli ka kohtusse. No nii vaikne ta nüüd ka ei olnud…

 

Laupäeval toimus kvalifikatsioonisõit. Sõidu tegi huvitavamaks vihmane ilm. Loomulikult hoidsin mina pöidlaid Kimi Räikkonenile. Kimil kahjuks oma edevpunase Ferrariga väga hästi ei läinud ja peale piruetti jäi ta kümnendale positsioonile. Sama päeva õhtul läksime Melbourni kirevat ööelu kaema ühte kesklinna baari, kus saime kokku oma Tasmaania sõbra- Shaun`iga. Vahetasime muljeid, mis vahepeal toimunud on ja meenutasime vanu häid aegu.

Kimi and his red Ferrari

The biggest F1 fan

Pühapäeval toimus siis lõpuks selle hooaja esimene vormeli Grand Prix etapp. See sündmus oli kohale toonud enam kui 100 000 fänni üle maailma. Valdav enamus rahvast olid soetanud endale kalli raha eest fännipoodiest lemmikmeeskonna särgid, mütsid, joped jne. Melu oli suur ja liikumine selles rahvasummas raskendatud, mistõttu oli istekohtadest suur heameel. Loomulikult peeti meeles ka vormelilegendi Michael Schumacheri, kes raskes seisus peale suusaõnnetust haiglas on.

No need to say who it is- Kimi !

Terve sõidu aja oli väga pilvine ilm, algul pisut ka tibutas, kuid päris sadama ei hakanud. Mõnes mõttes kahju, sest see oleks toonud kaasa kindlasti huvitavaid situatsioone rajal. Sellest hoolimata oli nügimist omajagu. Sõit kulmineerus järgnevalt: esimene koht- Nico Rosberg Mercedesel, teine koht- Daniel Ricciardo Red Bull teamist, kolmas koht- Kevin Magnussen McLaren Mercedesel ja kaheksandal kohal Kimi oma tulipunase Ferrariga. Üle aastakümnete pääses poodiumile Austraallaste oma mees Daniel Ricciardo. See pani muidugi rahva meeletul kombel juubeldama. Suureks üllatuseks appelleeriti paari päeva pärast tema sõidutulemus ja diskfalifitseeriti, kuna uue reegi kohaselt ei tohti kulutada grammigi rohkem, kui 100kg liitrit kütust tunnis ja väidetavalt kulust temal kübeke rohkem. Nüüd käiakse sellepärast kohtuteed.

Team Estonia

Peale võistlust läksime suure ekraani alla autasustamist vaatama ja nägime seal suuri Eesti lippe. Lippe kandsid meile tuttavad näod Sydneyst, kellega tutvusime Eesti Vabariigi aastapäeva pidustustel Clark Islandil. Astusime lõbusale seltskonnale ligi ja tegime mõnda aega juttu. Liikusime edasi, kuniks nägime suurt punti soomlasi. Kuna meie olime kained kui kaljamüüjad, siis loobusime soomlastega ühise hümni laulmisest ja jätsime nad omapäi. :)

Laulupidu või vormel?

Lõpuks vormelisaagaga ühele poole saanud, veetsime päeva Melbourni kesklinnas tuuritades. Tegime kesklinnale tasuta trammiga ringi peale ja veendusin veelkord, et Melbourne on ikka üks mu lemmikuid! Leidsime üles graffitikunsti tänava, mis oli väga kift!

The Purpule part of Melbourne

Streetart 

Streetart in progress

Õhtul ootas mind ees Melbourne Fashion week, mida olin oodanud isegi enam, kui vormelit. Kuna Härrat mood ei huvita, siis läksin üksi. Ostsin endale selleks puhuks oma esimesed kontsakingad siinmail. Uskuge mind, kontsakingi saab igatseda! Küll aga ei igatsenud neid vist minu jalad, sest need lõid õhtu lõpuks tuld! 13 cm platvormid all, udupeen sulgedega kleit selga, soeng, suitsusilma meik, punane huulepulk, paar surtsu Versace lõhna peale ja minek! Esiteks kutsuti Loreali kosmeetikafirma boksi, kus tehti meiginõustamist. Istusin sinna siis maha ja grimmeerija küsis suurte silmadega, kas olen ise jumestuskunstnik!? Vastasin kohmetult, et ei ole ja ta ütles, et mul on väga proff suitsusilmameik tehtud ja kõik toonid sobivad omavahel imeilusti. Ehk oligi see märk, et peaksin ikka kosmeetikuks meigikunstnikuks õppima minema, nagu unistanud olen…?? Mõttekoht. Kingituseks sain veel kotitäie Loreali tooteid.

On the red carpet

Just having some fun with some random guys

Aeg sai sinnamaale, et hakata vaatama uusimat sügis/talvist moodi, mida Austraalia parimad disainerid luua on osanud. Uksel ulatati kätte klaas kihisevat meeleolu loomiseks. Kõikjal sähvisid fotograafide välgud, kes esialgu glamuurseid külastajaid jäädvustasid, kuniks lavaline tegevus pihta hakkas. Ja siis ta hakkaski! Kõva muusika saatel astusid gasellide kombel lavale kõndima pika sammuga modellid. Esireas istusid VIPid, kes olid viimseni ülestuunitud moegurmaanid ja jälgisid laval toimuvat äärmiselt kriitilise pilguga üle prilliääre. Minu meelest neil ei liikunud ükski emotsioon näos. Meeleheitel koduperenaiste Eva Longoria oli ka seal muideks…

Kogu etendus, mis kestis ca 1,5 tundi oli väga nauditav ja omapärane igas mõttes. Näha sai nii silmailu pakkuvat moodi, kui ka lausa kriiskavaid moeröögatusi. Minu lemmikuks oli David Jones`I kollektsioon. Paar märksõna- teksa, lilla/ roosa värv ja terava ninaga kingad.

Glamuur

Melbourne at night

Melbournist lendasime tagasi Gold Coast`ile ja rentisime seal endale elamise äärmiselt toredate eestlaste juures, kelleks on Ivo ja Maire oma perega. Enne Austraaliasse tulekut käisime Janekil ja Helel külas, kes rääkisid oma sõpradest, kes juba aastaid tagasi Kullarannikule kolisid ja tunnevad end seal väga hästi. Pole vast üllatus, et Eesti on pisike ja kõik tunnevad kõiki. Nii tuligi välja, et lisaks sellele on veel minu vana kooliõde Annica nende juures pikemalt elanud. Neil on ka oma külalisteraamat, mil oli omajagu paksust ja mis on täis kirjutatud lahkeid sõnu pererahva kohta. Väga tänuväärne neist, et nad niiviisi noori eestlasi enda juurde võtavad ja abistavad heade nõuannetega ning pakuvad kodutunnet.

Gold Coast at night

Colorful parrots

Peale kodutunde pakkusid nad meile ka meelelahutust- õppisime selgeks lauamängu Kataan, käisime laupäeva õhtul nende koduõuele ehitatud SAUNAS ja basseinis ujumas ja saime käe valgeks Austraalias ülipopulaarse golfiga. Minu jaoks oli see lausa esimene golfimäng elus. Ivo tegi alguses põhitõed selgeks ja nii me neid valgeid palle muru peal augu poole veeretama hakkasimegi. Nii uskumatu kui see ka pole, võib golfi vist spordiks nimetada küll- järgmine päev olid seljalihased nii haiged. Tundub, et meis nakatus väike golfipisik, sest läksime ka teine kord mängima. Hoolimata sellest, et vahepeal läks ikka täiesti nihu- mättaid lendas ja pallid sulpsatasid vette, tegi mõni haruharv hea löök tuju jälle heaks. Rajad olid pikad ja keerulised- mõni rada isegi 450m pikk. Griinid olid ebatasased ja kuskil künka otsas. Takistuseks oli põõsaid, palmipuid, liiva, järvi ja tont teab veel mida. Ivo peab isegi punktiarvestust nende eestlaste seas, kes Kullarannikul golfi käivad mängimas ja neid on omajagu. Nüüd on meie nimed ka sinna lisanudnud.

My first nine holes in golf

Tiger Woods??

Golf on seltskonnamäng

Meile saabusid külla ka esimesed külalised kaugelt kodumaalt. Kuldari sõbrad Tanel ja Viljo, kes olid Aasias tuuritamas ja otsustasid ka Austraaliat väisata. Veetsime nendega aega peaasjalikult Gold Coastil ja Brisbane`s rahulikult puhates, kuid käisime ka vihmametsas ja natuke mööda idarannikut kolamas. Nagu vihmametsadele kombeks, siis seal sadas! Ja mitte niisama, vaid üle mitme nädala ja korralikult, niiet kuivanud maapind ei suutnud seda vett endasse vastu võtta ja teed olid üleujutatud ning mitmel pool oli toimunud varinguid. Me polegi selliseid üleujutusi varem kohanud. Olime plaaninud minna matkama mägedesse, sinnasõit osutus aga keeruliseks. Läbisime erinevaid veetakistusi ja panime oma auto proovile. Lõpuks, kui nägime järgnevas takistuses inimesi hargivaheni vees kõndimas, pidime tõdema, et seal meie marsruut katkeb ja läksime terve tee sama rada pidi tagasi ja eesmärgiks seatud mäetipp jäi vallutamata, sest polnud võimalik sinna jõuda.

Passengers on board

Igaühel oma

Kivipallurid

Amfiibauto

Selle tee lõpus on ca 1m veetaseme kõrguseks

Käisime uuesti ka Byron Bay`s, kus olime varasemalt surfitunde võtnud. Laenutasime endale jällegi surfilauad ja läksime lained püüdma. Kõik oli sama stsenaariumi järgi nagu eelmine kord- võitled hoovuste ja lainetega, soolase veega, pimestava päikesega, nutad, ropendad ja siis saad ühe laine peale püsti ja päev on korras :)

Mnt Tambourine distillery

Somebody seems to be from cold country

Kõige selle kõrvalt olime hakanud samal ajal ka aktiivselt tööd otsima. Jälgisime tööportaalide pakkumisi igapäevaselt ja saatsime pidevalt CV-sid välja. Nüüdseks võibki öelda, et oleme end sisse seadnud uues kohas- troopilise kliimaga Airlie Beachil. 

Airlie Beach- my new home

If there is a paradise on planet earth, then I just moved in