Aasta Austraalias, farmipere külastus ja pealinn Canberra

Hei!

Kõigepealt võib pidulikult teatada, et oleme kodust ära olnud terve aastaringi! Igatsen teid hästi palju, mu pere ja sõbrad- ükskord ma tulen koju niikuinii!

Minule tegi härra sõbrapäeva hommikuks sellise üllatuse. Sõbrapäeval täitus ka 365 päeva Eestist eemal.

Maailmasuured tänud ka Mariale ja Janikale, kelle saadetud pakk mulle viimaks kohale jõudis! Nii tore üllatus oli, aitähhh! :)

Alustan siis vanade võlgade tasumisega. Kõigepealt rändan ajas tagasi kuskil nelja nädala tagusesse aega, mil liikusime edasi Great Ocean Road`ist. Ega meila peale puhkamise ja ringi vaatamise rohkem plaane polnudki, kui minna kokkulepitud kuupäeval külla oma farmiperele.

Mmm, coffee latte

Kuskil nädalapäevad oli suur kuumalaine. No vähemalt meie, põhjamaalaste, silmad polnud sellist hullu asja enne näinud. Päevased temperatuurid olid seal neljakümnendate keskpaigas, vana hea vene termomeeter ei läinud sinnamaani väljagi. Öised kraadid püsisid samuti kolmekümnendates. No ja mis te arvate, kas telgis oli hea magada või? Ega tegelikult eriti ei maganudki. Ja süüa ka ei tahtnud. Kunagi oli mingi laul, et ma-ei-maga-ja-ma-ei-söö-ja-ma-ei-taha-teha-tööd. Täpselt nii oligi.

Hommikul seitsmest hakkas juba nii palav, et ärkasid üles. Kella kümneks oli juba pool tundi tagasi võetud duzzist vaid mälestus. Lõunaks sillerdasid nahal higimullid nagu saunas käies ikka. Ainult, et sauna polnud. Veepudel kätte naelutatud, otsid igal võimalusel varju ja istumist, piltlikult öeldes lava. Kella kolme aeg on see kõikse hullem karauul. Sa oled omadega nii küpse, aga tead, et see saunapäev ei lõppe veel nii pea. Kella kuue-seitsmeni võib veel rahulikult vihelda, peale seda saab niiöelda eesruumi. Ega sellistel päevadel muud polegi teha, kui istuda kliimaseadmega autos, otsida konditsioneeri kaubanduskeskustest või istuda basseinis. Õnneks sai see nädala ajane saun ükshetk läbi.

NELIKÜMMEND KURADI KUUS kraadi sooja pool seitse õhtul. 40-fcking-six degrees

Too much. Turn the heat off. Läbi kui Läti raha

Feeling better in the pool

Telklaager

Hakkasime siis muudkui mööda rannikut edasi sõitma, kuid peale kaunite Great Ocean Roadi vaadete ei pakkunud miski muu enam sellist silmailu. Mida edasi, seda igavamaks läks. Sisemaa poole vaadates oli kõik tohutult kuiv. Rohi oli kollane, puid oli vähe, ookeangi oli tavaline meresinine. Autost välja ka ei tahtnud minna, sest seal polnud ju konditsioneeri. Nii me siis endalegi ootamatult võtsime suuna hoopis Adelaidi poole. Ehk siis plaanitud sihtpunktist hoopis vastupidises suunas. Käisime seal ka oma reisi alguspooles, kui otsisime tööd ja olime üsna stressis, siis ei jätnud see linn mingit muljet, niiet läksimegi talle teist võimalust andma.

Taimetoitlastel ja dieedipidajatel pole sinna Saksa restorani asja

Murrey River sunset

Lõpuks ilma märkimisväärsete sündmusteta jõudsimegi kohale. Võtsime endale paariks päevaks karavanpargi ja läksime linna teise pilguga uudistama. Ütleme nii, et arvamus paranes pisut, kuid minu jaoks siiski üsna igav kohake. Ehk jäigi tipphetkeks see sama Mount Lofty mägi, millelt avaneb võimas vaade kogu linnale. Käisime ka seekord seda ilu oma silmaga kaemas.

Adelaide night panorama

Adelaide beach sunset

Ja oligi aeg teha kaks täispikka sõidupäeva, et jõuda Adelaidist külla oma kallile kaua igatsetud farmiperele Bendigosse. Viimati nägime neid rohkem, kui kuue kuu eest, mil andsime lubaduse neid kindlast peale Tasmaanias käiku külastada. Ja nii saigi. Tegelikult me suhtleme Liz`iga pea iga nädal, kirjutades, mis kummagi elus toimub. Aga külaskäik on ikka miskit muud. Sai ju tookord sealt suure nutuga ära mindud. Seekord sinna sõites oli juba paarkümmend kilomeetrit enne kohalejõudmist suur ärevus sees ja tunne nagu läheks oma koju. Oleme siin Austraalias ju iga päev uues kohas ja uute inimestega. Sellist “kodutunnet” pole kuskil mujal, kui Harringtons`ide farmis.

Home sweet home

This is all we have. Kogu maine vara põrandale laotatult. Pluss auto.

Kuna taaskohtumine oli nii tore ja juttu jätkus kauemaks, siis jäime oma kasupere juurde lausa viieks päevaks. Kuldar aitas Tim´Il väiksemaid farmitöid teha, mis olid seotud tehnikaga ja mina lobisesin Liz`iga maailmaasjadest. Valmistasime neile eestipärase õhtusöögi koos singirullide, soolalõhe saiadega, kapsahautisega ja toorjuustukoogiga. Loomulikult oli igal toimetusel abiks ka väike Emme, kes käib nüüd juba mõnel päeval lasteaias.

My kitchen rules

Emme helped me to vacuum our car.

:)

Mänguhoos

Külastasin ka oma vana töökohta, Axedale taverni. Nii tore, oli vanu töökaaslasi näha. Üksõhtu kutsus naabripere meid kõiki õhtusöögile, mis oli nagu ikka- täielik söögiorgia. John ja Joanne kallasid aga lahkesti enda tehtud imemaitsvat veinikest niiet me jäime sinna veel tunduvalt kauemaks, kui meie oma pere. Tuju oli muidugi üleval ja Joanne ja tema poeg Luke on väga musikaalsed ning andsid meile lausa oma privaatkontserdi vastu ööd.

Private concert

Ja jälle tuli oma Austraalia perega hüvasti jätta. Nad pakkusid meile toreda idee, et enne meie Austraaliast äraminekut võiksime oma viimase peatuspaigana jälle nende juurde minna. Seal oleks hea kogu oma maine vara jälle maha müüa ja ka Melbourni lennujaama on vaid paar tundi rongisõitu. Mul on tunne, et nii saabki olema ja me kohtume veel!

So very quickly for you, Liz! I already know that you are translating everything, using google and it doesn’t make any sense to you. I said that we haven’t felt this “home” feeling anywhere else than in your farm. We missed you and promised to come back to visit you. We stayed for five days and Kuldar helped Tim with some small jobs. We had some nice long conversations and Emme is in the kinder now. We had bbq with you and John`s family and and made an Estonian dinner. We enjoyed the time very much and as you offered – we might be coming back before heading back home. Thank you so much for everything and see you !

Family picture :)

Sealt ärasõites algas jällegi seiklus täiesti tundmatuid kohti avastades. Esimene suurem avastus oli Austraalia kõrgeima mäetipu vallutamine Mount Kosciuszko, mis on merepinnast lausa 2228 meetrit kõrgemal.  Sõitsime juba õhtuks oma baaslaagrisse. Päeval sinnapoole sõites nägime palju suitsu. Taevas oli hirmuäratavat värvi ja õhk oli vingust nii paks, et päikest sai palja silmaga vaadata. Kuskil põles. Me sõitsime veel mitu tundi edasi. Panime oma telklaagri püsti ja hakkame magama jääma, kui tunneme jubedat vingulõhna. Kargasime ruttu püsti, et näha, mis toimub. Mets, kus telkisime oli küll suitsune, kuid taevas ei olnud punane nagu olime seda varasemalt näinud. Kui tavaliselt sellistes telkimiskohtades levi ei ole, siis seekord oli meie õnneks mobiililevi olemas. Otsisime internetist informatsiooni võimalike põlengute kohta meie piirkonnas. Selleks on vastavad leheküljed, kus on täpne ja pidevalt uuendatud info olemas. Saime aru, et tegelikult oli tuul pöördunud ja tõi selle kaugema põlengu suitsu meieni. Ega siis midagi, sundisime end magama. Hommikuks oli kogu maapind ja telk valge tuhaga kaetud.

Kus suitsu, seal tuld

Austraalia kõrgeima mäe vallutamiseks olime hästi valmistunud- võtsime endaga ühes palju vet ja lõunasöögi. Kuna sealsamas on ka talveperioodil üks väheseid suusakuurorte, siis sai teatud maa sõita suusaliftiga. Edasine teekond oma kondiauru pealt. Teekond oli küll pikk- ühtekokku edasi-tagasi ligi 13 kilomeetrit. Sellest pool siis ikka raskemapoolset ülesmäge. Aga võrdluseks Tasmaanias vallutatud Cradle Mountainiga, oli Austraalia Kosciuszko siiski kergem. Enamik teekonnast korralik tee matkamiseks ja ei mingit ekstreemset turnimist. Õhk oli küll hõre ja päike põletas, kuid ei midagi hullu. Tehtud!

Australia`s highest mountain- DONE!

What a feeling

Australia`s highest pub

Järgmiseks sihtpunktiks oli plaanitud Canberra, mis on Austraalias pealinn. Jajaa, ei olegi Sydney, kes seda arvasid! Canberra on natuke nagu linnriik, mille ümber on omaette väike osariik tehtud nimega Australian Capital Territory- meie jaoks juba kuuest osariik kaheksast. Lugedes teiste blogisid ja kuulates arvamusi ütlesid kõik, kui ühestsuust: “ See on mõttetu koht, ühest päevast on seal küll!”.   … ja me lõpetasime seal kolm päeva hiljem, oleks vabalt võinud veeta ka viis tegusat päeva. Seal oli nimelt see tore asi, et nii palju asju sai teha tasuta! Seda juba tihti ei juhtu. Tasuta parkimine, telkimisplats ja muuseumid. Vot nendes viimastes me päevad läbi kolasimegi.

Esimesel päeval käisime ainsas tasulises kohas, milleks oli teaduskeskus Questacon. Midagi meie AHHAA sarnast. Sai teha igasugu huvitavaid eksperimente ja lugeda põnevaid asju ja üldse oli hariv.

Külastasime klaasitöökoda, kus sa vaadata, kuidas klaasidisainerid igasugu uhkeid vigureid valmistasid.

Vabalangemine

Kiiking

Klaasitöökojas

Teisel päeval läksime päris kosmosekeskusesse. See on maailmas üks suurimaid, mis võtab satelliitidelt informatsiooni vastu ja vahendab seda. Igatahes ei olnud mina oma elus midagi sellist veel näinud ja on kindlasti selline asi, mida paljud ei saagi nägema.

Kas seal kuu peal siis on elu, või ei ole elu??

Mehed on marsilt ja naised veenuselt

Selline pisike taldrik 70- meetrise läbimõõduga

Vabalt, kuid lennujaama sarnase kontrolliga, sai sisse kaema ka valitsushoonesse. Igavene suur ja uhke oli teine. Puhta marmorist ja kõik läikis ja oli ilus. Meie suureks õnneks oli just ka parasjagu nn “istumispäev” ehk valitsus oli kohal ja pidas istungit. Kõik 150 tähtsat nägu, kellest tuttav oli vaid peaministri- Tony Abbott`I oma.  Käisime meiegi oma pool tundi seda vaatlemas. Hästi naljakas oli. Kui keegi võttis sõna, siis ikka nii, et käed- jalad käisid kaasa, kui oma põhimõtteid selgitas ja vastasargumenteerijale pandi ka täiega ära. Sõnadega ikka, mitte käte- jalgadega.

Uhkes valitsushoones

Selline stiilne valitsusmaja

Viimasel päeval külastasime ka Austraalia rahvusmuuseumi, kus oli kogu nende pikk Aborigeenide ja lühike valgete inimeste ajalugu kokku võetud.

Siis me käisime veel sõjamuuseumis, mille väljapanek oli ka huvitav.

Üle sai vaadatud tele- ja filmimuuseum, mis oli neist kõige tagasihoidlikum.

Tegelikult on aeg juba jälle edasi läinud ja hetkel jätan viimase pooleteise nädala tegemised postitusest välja. Järgmise korrani, olge vahvad! 

Hukkunud sõdurite autahvel. Hästi ilus mu meelest

The Great Ocean Road

Hei

Esiteks. Ma ei saa mainimata jätta, et see blogi on valminud tegelikult ammu aega tagasi, just sel hetkel, kui laadisin teda üles, tegi ta kadumistrikki. See tegi mind mõneks ajaks morniks, aga võtsin end kokku ja siin see taastatud nikerdis on. Küll vähemas mahus, kui enne, kuid siiski.

Nüüdseks oleme juba kolm nädalat töölt lahti olnud ja puhkame täiel rinnal. Või noh, lõõtsutame kuuma käes. Ühe puhkava inimese ööpäeva mahub tavaliselt üks korralik 10 tunnine uni, hommikust õhtuni mõnetunniste vahedega 50-se kaitsefaktoriga päikesekreemi määrimine, päeval vaatamisväärsustega tutvumine, rannas vedelemine, jalutamine, lugemine, fotografeerimine, söömine-joomine ja vaba ajakava ning muretu elu.

Seekord ma pikemalt camperi ehk reisiselli elustiilile, muredele ja rõõmudele pidama ei jääkski, sellest mõni järgmine kord. Samuti jääb järgmisesse korda ka meie Adelaidis käik ja kuumalaine üleelamine. Lihtsalt mainin ära, et õues oli NELIKÜMMEND KURADI KUUS kraadi sooja. Seekordne postitus kuulub The Great Ocean Road`ile, mis on Austraalias üks kuulsamaid vaatamisväärsusi. Tegu on Victoria osariigi rannikualaga, mis on tuntud oma suurepäraste surfirandade tõttu, helesinise ookeanivee ja kaunite vaadete poolest. Teisalt poolt ümbritsemas aga lopsakad vihmametsad. Kogupikkuses kestab Great Ocean Road lausa enam, kui 250 km- seega otsustasime võtta oma aega, mida meil on, ja veeta seal umbkaudu nädalakese jagu kvaliteetaega.

Little paradise

Esimese asjana Melbourni jõudes sõitsime lähedalolevasse Torquay linnakesse oma vanale sõbrale, Jon`ile külla. Kes mäletab, siis Jon on üks keskealine Iiri päritolu ja hea huumorisoonega mees, kellega tutvusime kunagi Woodendis, kus selle hullu muti majapidamises wwoofisime (töötasime elamise ja söögi eest mõne tunni päevas). Pisut enam, kui poole aasta eest külastasime teda esimest korda ja nüüd kutsus ta meid lahkesti jälle enda juurde. Veetsime tema majas kaks päeva, tehes rohkesti süüa, jutustades ja tegime ka mõned pikad jalutuskäigud. Selles linnakeses asuvad ka kõigi surfibrändide outlet poed, seega tegime nii mõnedki suvised ja soodsad sisseostud Rip Curl, Billabong, Quicksilver ja teistest esinduspoodidest.

Suveks ja puhkuseks moodsaks saanud, algas meie imeline teekond mööda Grat Ocean Roadi.

We stopped in many sightseeing places during the Great Ocean Road

Järgnevatel piltidel on tegu kuulsaima vaatamisväärsusega tervel sellel teekonnal- 12 apostlit. Päris ausalt neid apostleid polegi 12, umbes pooled lamavad suurte tükkidena ookeanipõhjas. Aastate jooksul on lained oma töö teinud, kulutades neid liivakamakaid iga aastaga kahe sentimeetri võrra ja muutes neid nõrgemaks.

Kuna see vaade on väga populaarne ja ilmselgelt mitte asjatult, siis otsustasime minna sinna päikeseloojangut püüdma. Sama olid ka teinud nii paarsada pilusilmset koos oma viimase mudeli uhkete kaameratega. Ise samal ajal oma aii föönidest dakkfeissidega selfisid klõpsides. Mis aga tähtsam kirevast seltskonnast- kirevat päikeseloojangut ei tulnudki. Mitte, et päike taevasse oleks jäänud, vaid sellist ilusat värvilist päikeseloojangut ei tulnud nagu me kaks tundi oodanud olime... Kuuldavasti oleks hommikune pildistamine paremat värvidemängu pakkunud, ent olime liialt laisad, et varahommikul tagasi minna.

The twelve apostels

Sunset without any colours

Massive

 Järgmisel pildil on tegu Londoni sillaga. Kunagi oli see avatud turistidele peal kõndimiseks, kuid 70`ndate lõpus kukkus ootamatult keskmine osa sellest sisse. Õnneks keegi viga ei saanud, ent kaks turisti jäid mõneks ajaks parempoolse liivakamaka peale lõksu.

The London Bridge

Käisime ühel tavapärasel matkarajal keset vihmametsi, kui äkitselt kuulsin enda kohal puude otsas krabinat. Vaatasin üles ja seal oli KOAAAALA! Päris KOAAAALA! MA läksin suurest elevusest nii ähmi täis, et haarasin Kuldaril lihtsalt õlast ja hakkasin hullult raputama, ise peenikesel häälel muudkui piiksudes koaala, koaala, koaala, appi, vaata, koaala! 

Look, there is a koala!

Cute

Koaalad magavad ööpäevas 18 tundi ja söövad vaid eukalüpti- või kummipuu lehti. Sealt saavad nad ka kogu eluks vajaliku vee. Kuna nad on nii head ronijad, võivad nad vajadusel veeta puude otsas elades ja kordagi maapeale tulemata aastaid. Peale selle, et nad on kohutavalt armsad, võivad nad loodusele ka palju kahju teha. Järgneval pildil olev surnud mets on põhjustatud koaalade poolt. Selles piirkonnas elab neid liialt palju ja nad lihtsalt sõid selle piirkonna eukalüpti puude lehtedest tühjaks.

Koalas just ate all the eucalyptus leaves

 Aga selle tatoveeringuga saite küll tünga, see pole tegelikult päris.  Ehk järgmine kord, siiani veel katsetan.