31 päeva Vaiksel ookeanil purjetamas ja Sydney ooperiteatri külastus

Tere

Tänaseks päevaks oleme juba kaks nädalat kahe jalaga maismaal olnud, kuid kuuajane purjereis jättis endast kustumatud mälestused, mida Teiegagi jagada soovin.

Kuidas siis kõik alguse sai. Olime juba mõnda aega mõlgutanud mõtteid oma ellu muutust tuua ja troopiliselt Airlie Beachilt lahkuda. Ent meil puudus plaan, siis jäime ootama sobivat momenti, mil oleks aeg meie seiklusraamatusse uus peatükk kirjutada. Vahel toob saatus meie ellu põnevaid inimesi, tänu kellele saab midagi hoopis ootamatut teoks. Nii juhtus ka minuga, kui mu klient kutsus mind mitmeks nädalaks purjetama. Ajastus oli suurepärane- just siis, kui olime mõelnud muutuse peale, kuid ei teadnud veel, milline see muutus olema peaks- saatus tegi seekord otsuse meie eest. Sellist pakkumist juba tagasi ei lükka ju, eks!?

Our home for 31 days- Sheer Pleasure

Reisi algus

Tuule suund on nord

What a beautiful life

Austraalia pidi ju pea alaspidi maa olema. Down under

Paul on 67- aastane austraallane. Elu aeg töötanud kindlustusfirmas. Sellest kauemgi veel on ta purjetanud. Sama tegi ka tema isa. Pauli neljateistkümnes paat kannab nime Sheer Pleasure ja sellest sai meie kodu järgnevaks 31 päevaks. Paul purjetas Airlie Beachile, et saata seal talvekuud mõnusalt mööda. Samuti võttis ta osa suurest purjeregatist. Talv üle elatud, oli aeg sõuda taas tagasi kodusadamasse, kus ootas 67- aastane värske kihlatu, Annie. Et paat on suur, oma 43 jalga pikk ja ookean on ettearvamatu, oli vaja abikäsi, kes aitaks turvaliselt koju kallima juurde purjetada. Varasemalt purjeregatil juba meeskonda kuulunud üksikisa, naiste jalgpalli treener, hea huumorisoonega, parajalt lapsik, kümneid aastaid vana nõelutud kaabuga ja täiesti värvipime Neil oli samuti nõus tulema. Ka tema on tiiru ja rohkemgi veel ümber Austraalia purjetanud.

Kapten Kuldar ja tema abid

Naine roolis

Niisiis. Olime igati entusiasmi täis ja valmis millekski, milles meil puudusid kogemused ja vaevalt paljudel eestlastel neid sellekandi vete kogemusi üldse ongi. No jätame nüüd Tätte ja Matvere välja. Esimene nädal oli rohkem nagu turismireis ja teineteisega sõbrunemise faas. Õppisime tundma oma tüdrukut (paati), meeskonnakaaslasi ja iseennastki. Harjutasime, kuidas purjeid üles tõmmata, alla saada, liigutada siia-sinna, mida teha, kui midagi läheb väga-väga valesti ja vaja on evakueeruda või abi kutsuda. Samuti harjusime, kuidas on elada kitsastes oludes. Meie tuba oli laeva ninas, mida kutsusime Narniaks. Meil oli isegi oma tualett, mille nimeks sai koheselt Harry Potteri kapp. Voodis olles võis vahel tekkida skisofreenia hoog, sest voodi meenutas kirstu. Mõistagi ei tohtinud vett laristada. Meestel on lihtne, korra üle parda vette ujuma ja kõik. Minu pikad juuksed tahaksid aga shampooni, balsamit ja maski- igaüks tahab omakorda väljapesemist. Nahk tahab koorimist ja jalad raseerimist.

 

Pauli saak

Kuldari saak

Kuldari saak number 26- seekord oli tal kalaõnne parasjagu

Ülevalt alla: Kalastamine on igav ja sakib! Ääääää, mul näkkas! Kalastamine on niiii ägeee!

Nagu öeldud, oli reisi esimene pool meelelahutuslik. Sõitsime Austraalia suurimasse Whitsunday saarestikku kuuluvate saarte vahelt läbi ja käisime nii mõnelgi oma jalgu sirutamas. Tegu on Korallmerega, kus vesi oli nii-nii helesinine ja korallide kohal pigem roheka varjundiga. Tuult oli vähesel määral, niiet sõitsime peamiselt mootoriga, mis hoidis küll kiiruse maas, kuid tegi reisimise mugavaks. Samuti ei pidanud me muud midagi tegema, kui vahel rooli taga juhtima ja lihtsalt ümbrust ning päikesepaistet nautima.

Peapuri üleval

Korallid

Esimest vaala nähes lõid me silmad särama nagu väikestel lastel esimese advendi hommikul oma päkapiku sussist midagi avastades. Vaalade etteasted saatsid meid iga päev terve teekonna vältel. Vahel nägime vaid kaugemal silmapiiril veepurset, vahel üllatasid nad meid lähedalt. Ja usu, kui 20 tonni veest välja hüppab, siis see üllatab sind! Plärtsuga! Mõnel korral nägime isegi viieliikmelisi vaalaperekondi meile showd tegemas. Päris võimas oli neid maailma suurimaid imetajaid oma silmaga nii lähedalt näha nende loomulikus keskkonnas.

Awsome!

Lehvitavad

Vaala ekspeditsioon. Spot the whale

Sagedaseks nähtuseks said kilpkonnad. Esmalt ilmus nähtavale nende väike peanupp ja siis umbes ühe diameetrine kilp. Igavesed uimased tegelased.

Üldsegi mitte uimased, kuid väga uudishimulikud tegelased olid delfiinid, keda nägi iga päev lausa mitmeid kordi. Eriti meeldejääv oli, kui nad laevaninas meiega võidu ujusid ja hüppeid tegid.

Mitte nii nunnu vee- elukas oli hüljes, kelle tabasime vees lõunat söömast. Nägime, kuidas ta suurest kalast tükke rebis ja siis paladena alla neelas. Kohe üldse mitte nunnu ja isegi hirmus tegelane oli hai. Esimene, keda siinmail oma silmaga näinud olen. Kuldar nägi mõned päevad varem üht tegelast üsna lähedalt. Peale seda otsustas ta sel päeval ujuma mitte minna…  Mina nägin üht kurja uime aeglaselt, kuid kindlameelselt ringi tiirutamas. Prr… Ja siis vaatad telekast hommikukohvi kõrvale, kuidas Byron Bay`s, kus me surfama õppisime, viis hai veest ühe mehe täies tükis minema, niiet naine vaatas kaldalt, kuidas punased lained kaldale loksusid. Et päris hirmus ei hakkaks, siis väidetavalt hukkub iga aasta rohkem inimesi, kuna neile kukub kookospähkel pähe, kui et saavad hairünnakus surma.

Iga saar, millel käisime, oli omaette eriline. Enamustel saartel olime ainsateks hingelisteks vaid meie ise, mis tekitas erilise tunde- tõeline paradiis. Saarele sai minna, kui paat oli turvaliselt ankrusse pandud ja mootorpaadiga sai kaldale sõita. Nii hea oli tasasel pinnal jalgu sirutada ja jalutada.

Saarele sõit

Korallmeri

No comments

Siis kui saare peal igav hakkab ja inspiratsioon peale tuleb

Naked Lady Beach

Üksikul saarel...

No mis sa hing veel ihkad...

Meeldejäävaimaks saareks sai mahajäetud Brampton Island, millel oli endiselt hiiiglama suur hotellikompleks koos basseiniga otse ookeani ääres ja miljoni dollari vaatega 360- kraadi ulatuses. Kompleks pankrotistus, kuna konkureeriv Hamiltoni saar sai omale lennuvälja ja golfiväljaku ning oli kiirema ligipääsuga. Samuti oli ta viimastel aastatel pisut räsida saanud ka võimsate tormide käest. Seda “luksust” oli valvamas vaid üks saarevaht, kes võib end seal küll robinsonina tunda. Kui mul oleks piisavalt finantse, siis mina näeksin sellel saarel küll piisavalt potensiaali, et tulla tagasi turule.

Selline imeilus koht

Hotellikompleks müügil- osta ära!

Bassein ookeani kaldal

Eestlane ei saa nendest palmidest ikka üle ega ümber

Robinson

Teine huvitav saar oli Mid Percy, kuhu juba aastakümneid on mööduvad paadid jätnud märgi oma nimest. Nii jäi ka meist maha puidust silt Sheer Pleasure nimega. Selles rannamajakeses ringi vaadates oli tunda niivõrd palju energiat- igal esemel seal oli oma lugu jutustada. Kõik need kümned tuhanded paadid, kes seal on käinud. Millised kogemused, kuidas loodus neid on kohelnud ja hoidnud… Meeldejääv.

Kui need seinad oskaksid rääkida...

Päris õnnelik

Värske kookospähkel

Kuna ilm pöördus kehvemaks ja välja anti tormihoiatus, läksime Bundabergi sadamasse neljaks päevaks tormivarju. Bundaberg on üle Austraalia tuntud nimi kõigile- kuulsaim rumm villitakse just seal ja sama bränd teeb ka erinevaid karastusjooke, millest populaarseim kohalike seas Ginger Beer, mis on tugeva ingveri maitsega alkoholivaba karastusjook. Meremeeste jaoks justkui ideaalne paik tormivarjus olla- rummi pealinnas. Käisime meiegi seal ekskursioonil ja saime teada, kuidas rumm valmib. Lõpetuseks degusteerisime erinevaid vägijooke isegi.

Rummi pealinnas

Bundbergis tuli minul ette võtta käik hambaarstile. Üks hammas oli mulle juba paar kuud aeg-ajalt end meelde tuletada, kuid nüüd otsustas ta kaks ööpäeva põrguvalu teha ja mitte järele anda. Puiklesin küll vastu, kuid Kuldar tassis mu ikka hambaarstile. Istusin siis sinna tooli ja rääkisin oma loo ära. Ütlesin ka, et olen linnas vaid läbisõidul ja asi on vaja kohe korda saada. Täiesti kohutava aktsendiga indialane kangutas mu suu lahti, tegi midagi ja lükkas puuri tugevalt ja sügavale mu igemesse. Aaaaaahhh!!! Oops, sorry, ma hakkan su hambakattu eemaldama. Järjekindlalt mu igemete all puuriga kündes lendas verd igale poole. Ka mu kaitseprillid ja nägu olid seda täis. Rõve okserefleks tahtis mu üle võimust võtta, kui ma oma enda vere sisse uppuma hakkasin. Ma olin täiesti ehmunud ja krampis. Järgmiseks ütles ta mulle, et annab antibiootikumid ja kui need ei aita, siis tulgu ma nädala pärast tagasi. Aga ma ju ütlesin, et olen vaid korraks siin linnas ega saa nädala pärast tagasi tulla! Küsisin veel, et kas siis auku ei olnud, millele sain tugeva aktsendiga vastuse: “Oli küll auku ka, aga sellega me täna ei tegele.” No kurat, üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Traumeeriva kogemuse ja hammaste poleerimise eest sain 300 dollarise arve. Hammas valutab vahel endiselt. Tõsi, mitte küll nii väljakannatamatult, et riskiks uuesti hambaarstile minna.

Ühes mõnusas kohvikus kohvil ja ajakirju lugemas

Jätkasime oma teekonda ühe päeva jagu, kui avastasime, et ankru vints ei tööta. Järgnesid probleemid mootoriga. Õnneks polnud sadam kaugel ja saime end ära parkida sadamasse, mille nimi oli Tin Can Bay ehk Plekkpurgi laht. Elektrik käis asja kaemas ja selgus, et viga on laadimissüsteemis. Tuli tellida uus jupp. Tegu oli aga imepisikese kohaga ja lähim suurlinn asus sadade kilomeetrite kaugusel. Järgnevad viis päeva olime Plekkpurgis kinni. Kõigil oli tuju päris mornl. Ainsaks meelelahutuseks oli meie õnneks just sel nädalavahetusel toimuv aasta suursündmus selle kohakese jaoks- mereanni festival. Käisime seal värskeid austreid, krevette, kammkarpe, kalmaare ja muud head paremat söömas. Võtsime osa kalaviske võistlusest. Paul käis kiiruse peale koorimata krevette söömas. Vahepalaks esinesid Cooki saartelt pärit tantsijad. Ühel hommikul käisime seal ka delfiine toitmas kaladega.

Mereanni kombo

Kalaviske võistlusel

Delfiini hommikusöök

Pelikanid käisid ka tasuta hommikusööki nillimas

Lõpuks saime paadi jälle korda ja jätkasime teekonda, mille esialgse ajakava kohaselt oleks me pidanud juba ammu kohal olema. Veetsime öö ankrus, olles Fraser Islandi külje all, mis on ühtlasi ka maailma suurim liivasaar! Tegime kiire sõidu mootorpaadiga saarele, et saaks jalad maha panna ja öelda, et on käidud. Järgneval päeval tegime oma esimese üleöö sõidu ehk hakkasime pimedas purjetama. Põhjuseks oli see, et enam ei olnud saari, kuhu taha tuulevarju ööbima jääda. Ühtegi sadamat polnud samuti ja niisama suvalisse kohta sa juba oma jahti seisma ei jäta, et ise rahumeeli külili viskama minna.

Frazer Island

Kui esialgu oli plaanis sõita üleöö paaride kaupa, siis päris nii see välja ei kukkunud. Tuul oli tugev, lained suured ja olime ületamas ka kaubalaevade kanalit. Seega oli väga oluline jälgida pidevalt ümbrust äärmise tähelepanelikkusega, teha kaardil mõõdistusi iga poole tunni tagant, pidada nõu GPS seadmetega, hoida eemale ohtlikest kividest, et mitte karile sõita jne. Pimedas oli kõik ikka palju teistsugusem. Palju hirmsam. Samas oli äge, kui kuu ja tähed välja tulid- siinpool maakera on nemadki ju teistsugused. Imelik mõelda, et vanasti ju sõidetigi vaid taevalaotuse järgi.

Mina olin paaris koos värvipimeda Neil`iga. Meremärgistused on valged, punased ja rohelised. Ehk siis tema jaoks on kõik üks kama kolm. Päris naljakas. Kuldar ja Paul olid omavahel paaris. Paul unustas ringi vahtides pidevalt rooliratta ära ja kummutas paati järsult külili mitmel korral, millest alates minul kadus usaldus tema sõidustiili vastu ja otsustasin koguaeg üleval dekil olla. Paat kallutas niivõrd tugevalt koguaeg, et asjad lendasid ja püstiseismiseks pidi seintest kinni hoidma.

Vahepeal anti välja järjekordne tugeva tuule hoiatus. Õnneks olime jõudnud Southporth`i sadama lähedale, mis asub meile vanas heas tuttavas Gold Coastil ehk Kullarannikul. Jäime kaheks ööks sinna tuulevarju. Selles sadamas olid luksuskaatrid reastatud teineteise kõrvale, üks uhkem ja kallim kui teine. Mõnel oli  “FOR SALE” möögihind peal 7,8 miljonit dollarit. Palun väga. Veetsime terve päeva kahekesi oma lemmiklinnas- eemal sellest paadist, millest oli juba tõeline kopp ette tulnud. Käisime shoppamas, söömas, kinos, jalutamas, juuksuris ja külas oma sõpradel Ivol ja Tiigril (koer), Maire oli seekord Eestis puhkusel.

Tuul vaibunud, asusime jälle teele. Sõitsime jällegi üleöö. Hommikuks olime päris väsinud- napid kolm unetundi seljataga. Päeva peale läks väsimus pisut üle- päikese ja kohvi koosmõjul. Peatselt lisandus ka uus tegur, mis ei lubanud tukkuma jääda- tugev tuul ja mitmemeetrised lained. Kuna välja anti järjekordne tormihoiatus, plaanisime pugeda tuulevarju Coffs Harbouri sadamasse, mis oli ainus võimalik paik ookeanilt ära saamiseks järgneva paarisaja meremiili raadiuses. Mõlemad kaptenid teadsid, et sinna sissesõidul ootab ees suur takistus. Sadama sissesõit paiknes täpselt nii, mis tuule suuna ja madaliku koosmõjul tekitas hiiglaslikud monsterlained. Kuna me olime kõik juba niigi väsinud ja olukord merel oli väga tuuline, otsustasime proovida tuulevarjuks sadamasse minekut.

Niikui olime võtnud suuna sadama poole, muutus olukord drastiliselt hullemaks- tuul lausa vilises. Kiirelt tulid tuulest rebenemiseni kummis purjed maha võtta. Kõik asjad lendasid mööda paati laiali. Lained lükkasid meid tugevalt ühele küljele. Pidime kiirelt saama selga päästevestid ja kinnitama end traksidega paadi külge. Neil oli roolis. Paul proovis raadio teel sadamaga ühendust saada. Nemad ütlesid, et olukord on väga kehv, oodata on laineid, mis löövad üle paadi. Aga meie suuruses paat võiks sellega toime tulla. Mitte just väga lohutav… Iga momendiga läks aina hullemaks. Selline tunne, et järgmine laine lööb meid kohe ümber. Mul oli nii hirm, et hoidsin silmi kinni. Kasutasin kõiki oma lihaseid, et hoida end kinni ja mitte kukkuda. Ma olin täiesti shokis, ei suutnud peaaegu rääkidagi. Kuldar tegi endast parima ja lubas minust iga hinna eest kinni hoida.

Kõik olid täiesti närvis. Paul karjus, et see on liiga ohtlik, tema oma paati siin põhja ei lase ja käskis Neilil ümber pöörata ja suund tagasi avaookeanile võtta. Tugeva tuulega lainetes seilata on tunduvalt ohutum, kui minna üle sellest barjäärist sissesõidul, mis võib ühe hetkega jahi hävitada ja on ohtlik kõigile meeskonnaliikmetele.

Järsult ümberpöörates läksid purjede nöörid sassi ja neid tuli minna paadi ninaosasse korrastama. Seda pidid Paul ja Neil koos tegema. Äärmise ettevaatlikusega ja kogemustega said nad sellega ilmastikuolude kiuste hakkama, ilma üle parda kukkumata. Kuldar pidi sel ajal roolis olema. Ma arvan, et sellistes tingimustes suure paadi vee peal hoidmine koolitas teda päris hästi. Loodan vaid, et see talle liialt meeldima ei hakanud.

Lõpuks saime tagasi tormisele aga “turvalisele” merele. Kõik olid väga vaikses meeleolus. Eelmisest ööst magamata, ootas meid sunniviisiliselt eest järgmine üleöö sõit rasketes oludes. Pidime iga teatud aja tagant andma teada mere päästjatee oma asukohast. Öösel mingi aeg vaibus tuul õnneks. Mina olin jälle Neiliga paaris. Minu ülesanne oli teda ärkvel hoida ja vahepeal juhtimine üle võtta, kui ta kaartidelt mõõdistusi teeb. Arutasime maailma asju, jõime teed, sõime shokolaadi ja vahtisime tähti.

Hommikul kell kuus jõudsime lõpuks ankrusse. Mehed sõid hommikusöögiks peale seda 48h kestnud maratoni klaasi puhast rummi ja purgi õlut. Samas kohas elas ka Pauli vend ja õde, kelle juures me õhtusöögil käisime. Ei saa mainimata jätta, et sadamas oli olemas SAUN, mida me kasutamata ei jätnud.

Pisut kreenis

Kullarannikule jõudes

Ees ootas meid viimane päev. Ainult 47 meremiili ehk pisut alla saja kilomeetri. Kökimöki. Seitsme tunniga pidime olema kohal. Päris nii see ei läinud. Kohale jõudsime alles 17 tundi hiljem ja päästjate abiga. Mis siis juhtus? Juhtus see, et tõusu-mõõna aeg sai valesti välja arvutatud. Meie viimane sadam Lake Maquire asus kanalis, kus tuleb jälgida täpselt veetaset, mil seda läbida.

Pauli sõbrad ja kihlatu olid kõik juba jahiklubis teda vastu võtmas. Tõelise enesekindlusega sõitis Paul oma kodusadama poole, andes majesteetlike lehvitusi mööduvatele paatidele, justkui tundes igaüht neist. Ja siis… Põmm! Sõitsime end madalikule. Mootor tagurpidi tööle- vesi muutus liivasogaseks. Saime lahti. Siis hakkas selguma, et vesi voolab kanalist välja. Mõõn. Me ei pääse enam edasi. Jäime mitmeks tunniks ootama. Samal ajal helistasid ta sõbrad vahetpidamata- aina lõbusamas tujus.

Lõpuks hakkas tõus uuesti veetaset tõstma. Proovisime mitmeid kordi erinevaid kursse kasutades kanalit läbida, aga sooritus lõppes alati üheselt- madalikule kinni jäädes. Väljas oli juba pime ja Pauli sõbradki olid juba pubist koju läinud. Aga meie olime ikka veel seal- sihtpunktist kahe kilomeetri kaugusel. Päris halenaljakas, kas pole? Eriti kui oled purjetanud 2500 km ja tahaksid ükskord ometi juba jalad jäädavalt maapinnale panna peale kuu ajast retke, aga ei. Nüüd hakkas meie “tüdruk” mõrda mängima. “You bitch!”.

Katsetasime veel igasugu asju, et läbi saada. Lasime paakidest kõik 700l vett välja, et kergemaks saada, lasime raske peapurje poomi ühele küljele ja panime Kuldari ka veel sinna lisaks rippuma, istusime kõik ühele poole ja tegime veel sada imet- kinni mis kinni. Vahepeal kuumenes mootor üle suurest punnitamsest. Lõpuks möödusid kaks paaditäit Pauli tuttavaid ja proovisid meid hakata välja sikutama. Mulle meenus kuidas Eestis talvel autoga lumme kinni jäädes samuti esmalt proovid edasi-tagasi jõnksutada ja kui see ei aita, siis tuleb kutsuda sõber appi, kes paela otsas välja tõmbab. Proovisid ja proovisid, aga ei midagi. Mis seal ikka- kutsusime päästetöötajad. Lõpuks tõmbasid nemad meid välja ja eskortisid sügavamale. Viimase miili kodumasse sõitis Paul, helistades samal ajal oma sõpradele ja teatades pidulikult, et ta nüüd lõpuks saabub. Samal ajal ei pannud ta aga tähele, et veest ulatus välja suur ja jäme puidust post ning möödus sellest täiskiirusel vähem kui poole meetri kauguselt. Kui me Kuldariga seda nägime, kohkusime täiesti ära. Selline post oleks ikka suuuure augu sisse teinud.

Päeval lehvitasin neile, õhtul tulid nad meile appi

Seda pilti on raske kirjeldada- Kuldar ripub poomi otsas

Lõpuks kell üks öösel jõudsime me kohale. Kõik. Done. Finito. Vsjo. Tehtud.

Ei mingeid laineid enam, ei mingit tõusu-mõõna järgi päeva planeerimist, kiirust ei pea enam sõlmedes arvutama ja vahemaa ei ole enam meremiilides, sügavusest on ka sügavalt suva. Ja veel- dužži all saab liguneda häbenematult kaua.

Järgmised kaks ööd veetsime Pauli pruudi suures majas. Koristasime paadi ära, puhkasime pisut ja jätsime hüvasti nii üksteisega, kui Sheer Pleasure`ga. Oli see vast seiklus! Mulle jääb see ilmselt eluks ajaks meelde. Olen väga tänulik, et meil avanes selline võimalus sellest unustamatust reisist osa võtta. Kas ma teeksin seda uuesti? Eemm… Kaks nädalat oleks maksimum. Punkt.

Pesupäev

Kuna pidime Sydneyst tagasi lendama Airlie Beach`ile, kus ootasid meie asjad ja auto, siis otsustasime jääda mõneks päevaks ja nautida suurlinna elu. See oli meil Sydneys juba kolmas kord.

Seadsime end hotelli sisse ja võtsime kaamera koos statiiviga kaasa. Tolleks õhtuks oli lubatud harva esinevat kuuvarjutust, mis toob esile “verekuu” ehk siis kuu värvus läheb punaseks. Läksime meiegi spetsiaalselt pildistama sooviga saada peale kuulus verekuu, mis just sel õhtul end näitama pidi. Seadsime oma atribuudid Royal Botanic Garden`isse üles. Minut hiljem mässisid paksud pilved peategelase enda sisse ega lasknud õrna kumagi endast läbi. Nii palju siis sellest. Peale meie oli seal veel terve hulk pettunud inimesi, kes kõik olid tulnud lootuses seda sündmust jäädvustada. Selle eest saime teisi pilte Sydney`st õhtupimeduses.

Järgmine päev saime kokku Kariniga. Tema juures rentisime tuba esimesel korral ja kohtusime ka eelmine kord, kui mu ema külas käis. Kuna Karin töötab Sydney Symphony`s, organiseeris ta meile piletid Tchaikovsky 5. sümfoonia etendusele. Minu suur unistus sai jälle teoks, minna Sydney ooperimajja kontserdile! Nagu minu keskkooli muusikaõpetaja Karin Lükk meile alati rääkis:”Kord elus peaks iga inimene ikka suures teatris klassikalist muusikat kuulama.” Nõus! Aga Tzaicovky 5. sümfoonia ise oli võimas! Kuldar küll proovis, aga ei jäänud magama. Laval oli üle 70 muusiku oma pillidega. Saal mahutas 2700 inimest publikuks. Vaheajal ostsime puhvetist kohvi ja konjakit. Fuhh, see Hennesy oli mu meelest vastik! Maja oli ise seest küll peen aga mitte liialt, pigem pisut väsinud olemisega. Õnneks oli tegu päevase etendusega ja väga pidulikku etiketti polnud vaja järgida. Meil olid ju kaasas enamasti vaid sportlikud riided.

Kultuuri nautimas

Käisime Kariniga talle tänutäheks ka piknikul. Sõitsime praamiga ühte tema salajasse kohta, kust avanes suurepärane vaade linnale!

Õhtul käisime Eesti Majas. Neljapäeviti toimub seal E-klubi ehk koht, kuhu minna teiste eestlastega juttu puhuma ja kodumaist toitu sööma. Olemas on ka väike poeke kodumaise kraamiga. Kostitasime end musta heeringalaivaga, mis oli lihtsalt nii hea! Kahjuks olid neil Karumsi kohukesed otsa saanud.

Viimasel päeval vantsisime linna risti-rästi läbi. Käisime suurtes shopingu keskustes, imetlesime kalleid brände ja käisime Hiina linnas söömas.

Õhtul toimus Nuudli Festival. Osta sai igasugu Aasia köögi roogasid, kuigi hinnad olid seal tunduvalt kallimad, kui China Town`is. Peale tööpäeva tuli ka rahvast nii maru palju, et otsustasime lahkuda.

Terve hunnik kaheksajalgu hiinalinnas vaid 12 dollari eest!

No et oleks ikka selge, et naistel meeste vetsu asja ei ole!

Laupäeva hommikul läks meil varahommikul lend tagasi Airlie Beach´ile. Lennukist maha astudes tuli kohe mõnus soe kodune õhk vastu, mis oli vahepeal tunduvalt niiskemaks muutunud seoses peatselt algava vihmahooajaga. Veetsime päeva linna peal jalutades, käisime Christine`l ja Stormi`l külas, kelle juures me elasime ja rääkisime nendega pikalt juttu. Õhtul käisime Peppersi hotellis kokteilitamas ja lobisesime vanade töökaaslastega. Õhtust läksime sööma minu vanasse restorani La Tabellasse. Nii hea oli oma sõpru näha. Olekski tahtnud nendega lobisema jääda. Seekord pidin nendega aga hüvasti jätma.

Hommmikul istsusime veel kookospalmide alla maha oma kodusesse liivaranda ja lürpisime aeglaselt kohvi ning ütlesime sellele paradiisile adjoo.

Järgmisel korral juba kuumad uudised kõrbest!

Ja sõnu polegi vaja...