Tere
Olen teinud sissekandeid erinevatest kohtadest- nii maalt, lennukist, praamilt, siit ja sealt. Selle peatüki postitan hoopis Atlandi ookeanilt, Korallmerelt, Austraalia idakaldalt. Nagu juba aimata võib, oleme asunud uutele seiklustele. Kes, kus, mis ja
kuidas, sellele saab vastused juba peatselt.
Meid saab reaalajas jälgida leheküljelt Marine Traffic. Paadi nimi on SHEER PLEASURE http://www.marinetraffic.com/en/ais/details/ships/503002160 |
Elu väikelinn Airlie Beach`il hakkas end tasapisi ammendama.
Tundus, et kõik huvitav oli justkui juba nähtud ja avastamisrõõmu eriti polnud.
Tundsime end tegelikult väga koduselt majas, mida rentisime. Tänaval jalutades
võis pea alati kindel olla, et kohtad mõnda tuttavat, sest neid oli tekinud omajagu. Mõni poemüüjagi tundis juba nägupidi ära. Välja olid kujunenud oma
lemmikud kohvikud ja restoranid. Igal laupäeva hommikul läksime kohalikule
turule värskeid juurikaid ja puuvilju ostma. Vahel käisime minu töökaaslastega vabal ajal läbi. Kõik oli idülliline, ent ometi tekitas pideva ülekoormuse all
töötamine minus stressi ja Kuldar stressas tööpuuduse tõttu. Olime juba
hakanud vaikselt vaatama ka tööpakkumisi, ent midagi vaimustavat silma ei
hakanud.
Umbes kaks kuud tagasi oli minu kliendiks üks vanem meesterahvas
oma keskealise pojaga õhtustamas. Tundusid meeldivad inimesd ja saime kohe
hästi jutule. Nad muudkui küsisid minu kohta ja ma pärisin ka, mis asjus nad Airliel
aega viidavad. Selgus, et härrasmees Paul oli purjetanud oma jahiga Sydney
lähedalt üles Queenslandi osariiki meie juurde, et jaheda talve eest soojas
olla ja võtta osa ka meie kohalikest suurtest purjevõistlustest. Ja tema poeg
tuli lihtsalt isale seltsiks mõneks päevaks, et kvaliteetaega veeta.
Mina muidugi olin vaimustuses, et väga tore, siin on kindlasti imeilus purjetada! Mille peale nad pakkusid lahkelt, et nad võivad mu ükspäev sõitma viia. No neid klientide lubadusi ja oh-my-god-sa-oled-nii-ilus-abiellu-minuga juttu olen ennegi kuulnud. Mõni nädal möödus ja kohtasin jällegi Pauli oma tööjuures- lobisesime niisama ja ta kutsus mind jälle sõitma, aga see oli just täpselt keset seda aega, kui mul polnud lähinädalatel ühtegi vaba päeva silmapiirile tulemas.
Mina muidugi olin vaimustuses, et väga tore, siin on kindlasti imeilus purjetada! Mille peale nad pakkusid lahkelt, et nad võivad mu ükspäev sõitma viia. No neid klientide lubadusi ja oh-my-god-sa-oled-nii-ilus-abiellu-minuga juttu olen ennegi kuulnud. Mõni nädal möödus ja kohtasin jällegi Pauli oma tööjuures- lobisesime niisama ja ta kutsus mind jälle sõitma, aga see oli just täpselt keset seda aega, kui mul polnud lähinädalatel ühtegi vaba päeva silmapiirile tulemas.
Neli nädalat tagasi. Reede õhtu. Tööl on nii kiire, et pea
käib jooksmisest ringi. Kobisen omaette: " Kas neil inimestel omal kodus süüa pole, et nad kõik siiiia peavad näljastena tulema või!!??" Ilmselgelt on liiga vähe ettekandjaid tööl ja ülemus istub kõigil kukil, tahes igalt kliendilt viimsegi penni kätte saada. Järjekordne kurat-ma-vihkan-oma-tööd reede õhtu.
Ja siis tuleb Paul. Naerunägu kõrvuni nagu alati. Tuli mulle ütlema, et ta lahkub linnast kahe nädala pärast, et purjetada taas koju ja tuli mulle head aega ütlema. Muuseas mainis, et otsib mõnda paari abikäsi laevale, et turvaliselt kodusadamasse jõuda. Aega läheb selleks umbes kolm-neli nädalat.
Seisin seal keset restorani- kätele ja randmetele laotatud terve hulk raskeid taldrikuid. Kolme laua tellimused seisavad vaevu kaugel ajusopis ja tahavad kiuste hakata ununema, ootamas mil nad arvutisse saan lüüa. Silmanurgast näen, et minu sektsiooni on tekkinud järjekordselt uued inimesed, kes kõik ootavad mu tähelepanu. Ma olen tahtnud minna tualetti juba viimased kolm tundi, aga pole aega. Rääkimata janust ja sellest, et mu sukapüksid hakkasid jooksma… Leian end keset seda reedeõhtust kaost linna populaarseimas restoranis, mille omanik on kõigile teada tuntud mõrd ja ütlen Paulile: “ Kirjuta mulle oma number siia salvrätile, ma helistan sulle homme!”.
Ja siis tuleb Paul. Naerunägu kõrvuni nagu alati. Tuli mulle ütlema, et ta lahkub linnast kahe nädala pärast, et purjetada taas koju ja tuli mulle head aega ütlema. Muuseas mainis, et otsib mõnda paari abikäsi laevale, et turvaliselt kodusadamasse jõuda. Aega läheb selleks umbes kolm-neli nädalat.
Seisin seal keset restorani- kätele ja randmetele laotatud terve hulk raskeid taldrikuid. Kolme laua tellimused seisavad vaevu kaugel ajusopis ja tahavad kiuste hakata ununema, ootamas mil nad arvutisse saan lüüa. Silmanurgast näen, et minu sektsiooni on tekkinud järjekordselt uued inimesed, kes kõik ootavad mu tähelepanu. Ma olen tahtnud minna tualetti juba viimased kolm tundi, aga pole aega. Rääkimata janust ja sellest, et mu sukapüksid hakkasid jooksma… Leian end keset seda reedeõhtust kaost linna populaarseimas restoranis, mille omanik on kõigile teada tuntud mõrd ja ütlen Paulile: “ Kirjuta mulle oma number siia salvrätile, ma helistan sulle homme!”.
Kui lõpuks südaöö paiku töölt pääsen, olen küll rampväsinud
oma üheksatunnisest püstijalu veedetud tööpäevast, ent olen elevil. Räägin
Kuldarile kogu story ära ja hommikul helistangi salvrätile jäetud numbrile.
Paul kutsub meid oma paadile kohvi jooma. Räägime tema plaanidest ja sellest,
kas ja kui huvitatud me oleme. Mõni tund peale kohtumist saadan talle sõnumi-
tahame olla osa sinu tiimist! Ja nii oligi. Vähem, kui ööpäevaga oli otsus
tehtud- me läheme kuuks ajaks purjetama! Ütlesime üles oma töökohad ja
rendimaja ning uus peatükk võib jälle alata! Uuest seiklustest aga järgmine kord.
Meie vanad sõbrad Elo ja Karel olid teel lõunast põhja poole
ja otsustasid teha väikse sissepõike meile külla. Olime neile rääkinud
koguaeg, kui hea ja mõnus ilm meil on. Üle nädalate sattus nendega ühele
päevale trööstitult vihmane päev. Lausa kallas! Niipalju siis lubatud
paradiisist… Ilmast morjendamata oli meil tore jälle üle pika aja näha ja
lobiseda. Küpsetasin sedapuhku isegi ühe koogi-käkerdise.
Terve nädala kestis üks suur pidu ja pillerkaar- Airlie Beach Reef Festival, mis on üks aasta suursündmus ja on mõeldud Korallrahu kaitsmiseks. Inimesed tulevad tänavatele, peavad paraadi ja perepäevi. Toimuvad erinevad üritused, kontserdid ja tulevärk. Mina olin muidugi tööl ja jäin kogu lõbust ilma. Kogu karneval marrsis meie restorani eest mööda ja sain siis pisut piiluda seda kirevat möllu. Kuldar oli ise tänava ääres kaemas. Sajad inimesed olid end maskeerinud teemakohaselt, milleks oli “Päästkem korallid”. Väga huvitavate kostüümidega oldi kohale tuldud.
Esmalt kaitseme loodust ja siis laseme hunniku ilutulestikku taevasse |
Randa jõudes paigutasime oma pleedi ilusasti rannaliivale ja
pidasime pikniku maitsva antipasta assortiiga ja pudeli veiniga- pole
paha.
Viva La Vida Loca |
Day Off |
Toy car- MOKE |
Vabal päeval on täiesti normaalne lõunasöögiks Moscatot juua. Otse. Pudelist. (Not proud of myself) |
Igas pulmas pruut, igal matusel kadunudke |
Minu restoranis võib pea iga õhtu näha püsikliente Ron`i ja
Karen`it, kes on väga kena keskealine paar. Kuna nad alatihti meil õhtustavad,
sain nendega üsna peatselt sõpradeks. Selgus, et nad peavad HeliTaxi firmat,
mis pakub helikopteriteenuseid nii tuuride näol, kui saad lihtsalt võtta
õhutakso, et lennata mõnele saarele. Minul läks muidugi pirn peas põlema- helikopteriga
saab ju südamesaart vaatama minna! Ron ja Karen olid lahkesti nõus meid sinna
lennutama ja tegid meile ka kakskümmend protsenti allahindlust, mis jättis
70min lennusõidu hinnaks inimese kohta siiski üle kolmesaja dollari. Aga ma ei
kahetse ühtegi senti sellest imelisest kogemusest!
This is the place I have called "home" for the last five months |
Hayman Island. Sellel saarel asub vaid üks luksuslik hotell ja ööbimine selles maksab 10 000$ öö... |
Meiega tuli kaasa ka minu töökaaslane Rebecca. Üllatuseks
olid Ron ja Karen otsustanud viia meid sõitma suurema helikopteriga, kui
esialgu plaanitud. Tutikas punane viiekohaline kopter mugavate nahkistmetega ja
jahutava konditsioneeriga. Ainuüksi paar kõrvaklappe pidi seal maksma juba 1500
dollarit.
Excited! |
Meile kõigile oli see esimene kopteriga lendamise elamus. Niikui Ron mootori käivitas ja pöörded üles läksid, hakkasime me kõik elevusest itsitama. (Okei, Kuldar tegelikult ei itsitanud, aga me Rebeccaga tagaistmel ei suutnud oma irvet näolt pühkida ja tegime Miki Hiirele sarnast piiksuvat häält). Teel korallrahuni lendasime üle paljude saarte, mis meenutasid vaatepilti mõnest värvilisest brošüürist, mis reklaamib paradiisisaari Hawaiil. Kilomeetrite kauguselt hakkas paistma sügavsinise ookeani seest türkiissiniseid laike- korallrahu. Wow ja amazing olid esimesed emotsioonid. Seda vaatepilti on raske isegi sõnadesse panna- tõeline looduse ime! Juba kaugelt vaadates tundsin ära ka südamekujulise korallsaare. Kananahk tuli ihule- üks järjekordne unistus sai teoks.
Kokpit |
The Heart Reef |
Südamekujuline korallsaar- sa jätsid minu südamesse ilusa mälestuse |
Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna... |
Viimane õhtu enne ärasõitu La`Tabella restoranis |
Kuldar kurtis Facebookis, et temal on kamatahvlid otsa saanud! Üks hommik, paar nädalat hiljem, saabus tema nimele pakk. Kümne Eesti lipu margiga. Ema Anne oli väimehele üllatuse teinud ja kamašokolaadi unelma teoks teinud. Siit ka sellekordse blogi moraal- julge mõelda suurelt, julge unistada :)
Mis käkerdis, kook oli hõrk ja Kuldari serveeritud piparmünditee klass omaette :D Me täname! Muide, kas te õhtustasite sinu restoranis samas lauas, kus meiegi olime?
VastaKustutaSuur vallrahu on õhust tõesti imeline.