Bali- the land of gods

Tere

Nagu eelmisel korral mainisin, sai Bali meie järgmiseks sihtriigiks väga spontaanselt. Enne lendu Uus-Meremaale oli vaja lennujaamas otsekohe otsustada, kuhu me Uus-Meremaalt edasi läheme, kuna neil on reegel, et riiki sisenedes tuleb ette näidata ka sealt lahkumine. Bali oli mõtteis olnud juba varem, kuid nüüd üks-kaks-kolm sai asi ametlikuks- järgmine peatus BALI !

Poleks saanudki paremat valikut teha peale jahedat Uus-Meremaad

Need laisad pärastlõunad

Mahedad puuviljasmuutid või värvilised kokteilid- vaade on see, mis loeb

Sinna jõudmiseks pidime aga läbima tõelise kadalipu. Esimesed sekeldused algasid Aucklandi lennujaamas. Kuna lend läks varahommikul, otsustasime tõeliste bäkkerite kombel veeta öö lennujaamas, et vältida keset ööd taksoga lennujaama seiklemist ja no muidugi hoida kokku ka hotelliöö arvelt. Niisiis pikutasime seal oma pool ööd ära ja arvasime, et lähme teeme hästi vara check in`i ära ja siis magame rahus pardalesaamiseni teiselpool väravaid edasi. Ütlen kohe ära, et selleks meil paraku enam aega ei jäänud. Niikui läksime Virgin Airline letti, öeldi, et meid lennutab hoopis Air New Zealand. Okei. Vahet pole, neil omad diilid. Seisime lihtsalt mõttetult vales järjekorras. Proovisime tükk aega iseteeninduses oma check in`i ära teha, aga minu passi see ära ei skanneerinud. Tuli tädi appi. Igavene tore tädi oli. Keset ööd nii reibas. Proovis temagi tükk aega, aga ei saanud. Kadus kuskile arvuti taha mõneks ajaks ja vaatas, et oi, passis on mu perekonna nimi VAELBA, aga pileti olen ostnud VALBA peale. Täpitähed. Big deal.

Järgmiseks tahtsime pagasi ära anda, milles pole ju mitte midagi erilist, aga… Me ostsime ju Uus-Meremaal omale magamiskotid ja panime need seljakottide alla selleks ettenähtud rihmadega kinni. Aga pagasitibile, kes polnud pooltki nii rõõmus, kui tädi, see ei meeldinud. Vot kui kaob ära, siis nemad on süüdi. Näitasime puust ja punaseks, et see ei saa sealt mingil võimalusel ära tulla, aga tibi jäi omale kindlaks. Lõpuks orgunnisime suure sagina ja vandumise peale oma pagasi ümber, kuidagi oli vaja kogu see kupatus ju lennuki peale saada.

Enne veel, kui meid väravatest läbi lasti, küsis tore tädi veel, et kaua me Austraalias ümberistumist ootame. Me ütlesime rõõmsalt, et 8 tundi ja me tegime netis omale turistiviisa, aga kinnitust pole veel saanud. Tädi muutus murelikuks ja ütles, et kui väljalend peaks hilinema ja me üle 8 tunni Austraalias transiitalas viibime, siis oleme juba reegleid rikkunud ja immigrandid. Läks aga tädi jälle tahatuppa ja proovis kuskile helistada ja toimetada. Minu viisakinnitus tuli poole tunniga kohale, Kuldaril vaikus. Meil ei jäänud muud üle, kui loota parimat. Kogu see jant kestis seal pea KAKS tundi.

Jõudsime tagasi Austraalia pinnale Brisbane lennujaama, kus meil oli 7h55min ooteaeg. See oli meile okei, sest plaanisime sel ajal linna minna, et ajada korda mõned tähtsad toimingud nagu käia pangas ja vahetada üks tšekk rahaks, osta mõned vajalikud viimased asjad, süüa jne. Meil oli see aeg ära planeeritud, ainult et Brisbane saime me lõpuks vaid kurbade nägudega lennujaama aknast vaadata. Kui irooniline see on, et me olime kaks aastat Austraalias ja nüüd me ei saanud turistiviisa kinnitust õigeaegselt , et veeta pool päeva selles riigis. Oi, ma olin vihane. Veelgi vihasemaks tegi mind asjaolu, et lennujaamas käis remont, kuskil polnud eriti olla, kõikjal mürisesid trellid ja puurid ning kõige kaugemal nurgas sellest kaosest polnud wifi levi. Lisaks kõigele, olime me väsinud. Austraaliast äralennates oli mõru maik suus. Kolm päeva hiljem sai ka Kuldar turistiviisa kinnituse. Palju õnne.

Selle hiigelpika päeva suurimad katsumused ootasid alles ees. Lend Balile kestis 7 tundi. Enne maandumise alustamist hakkasime nägema aknast tugevaid ja rohkeid välgusähvatusi. Mida madalamale laskusime, seda tihedamalt me ümber välgutas, aknataga sadas ja lennuk rappus igas suunas metsikul kombel. Tundsime, kuidas lennuk võitleb tugeva tuulega. Mida rohkem kõrgus vähenes, seda, seda kohutavamaks kõik muutus. Nägime läbi saju juba linnatulesid enda all, rattad olid väljas ja olime valmis maandumiseks, kui järsult pani lennuk täispöörded põhja ja nina sirgjoones ülespoole minema. Jutt käis kerest läbi. Mis siis nüüd!!!? Tugeva aukliku laperdamise ja välgu sähvimise saatel võtsime kiirelt kõrgust ja tegime mõned pöörded. Mõni minut hiljem teatas kapten, et oleme sattunud keset äiksetormi ja hetkel ei ole turvaline maanduda. Ootame. Ütleme nii, et päris ärev olukord oli. Paarikümne minuti pärast proovisime uuesti laskuda, kuid seekord otsustas kapten juba enne rataste väljalaskmist uuesti tagasi pöörata. Veel umbes 20 minutit hiljem tegime kolmanda katse. Kõik tundus täpselt sama, vihm, äike, tugevad õhuaugud, salongis valitses täielik vaikus ja pinget võis tunnetada iga keharakuga. Lõpuks maandusime ja kõik plaksutasid. Näost valgetena, otsaees higimull, astusime maha ja meid võttis vastu niiske ja lämbe õhk. Fakk jee, me oleme BALI`l!

Let the South East Asia backpacking trip begin

Koheselt hakkasid taksistid meile oma teenuseid pakkuma. Nad praktiliselt rebisid meilt juba kotte seljast ja käest, igaüks proovides meid oma auto peale saada. Hinda meie hotellini küsides kuulsime ulme summasid, nad proovisid öelda, et see on hästi hästi kaugel. Õnneks teadsime me täpselt, kuhu meil vaja saada on ja mis selle eest maksta tuleks. Lõpuks saime kaubale. Taksojuht kihutas sirgelt läbi kõigi punaste tulede ja viis meid poolpimedale tänavale, kus ei olnud isegi teed. Oli lihtsalt hunnik kive ja augud. Tänaval tervitasid meid ka lehmad, kes uulitsatele jäetud prügist parasjagu drive-in õhtusöögi buffet nosisid. “See ei saa olla õige”, ütlesin Kuldarile. Taksojuht avas ukse ja ütles “Welcome to Bali”. Ma ei teadnudki, mida öelda, sest see ei olnud kindlasti see, mida ma piltidel näinud olin. Siis avati meile aga kõrged väravad ja voilaa, väravate taga paistis sinine basseinike, palmid, lilled ja meie hotel, mis oli täitsa nitsevoo. Õppetund aasias number üks: ära hinda raamatut tema kaante järgi. Kell oli üks öösel, oli aeg avada tax free`st kaasa ostetud Captain Morgan ja sellele kaheööpäevasele reisiõudusele Okeaaniast Aasiasse lõpp teha. Uus peatükk- seljakotireis läbi Kagu-Aasia

Bali esmamulje polnud just kuigi paljulubav

Vana hea kui-klaasi-ei-ole-ega-rumm-joomata-jää-topsik. Taskunuga on ikka asendamatu abimees

Lühidalt Balist. Bali on väike 5632 ruutmeetrise pindalaga vulkaaniline saar Indoneesia saarestikus. Rahvaarv umbes neli miljonit ja üle 90 protsendi neist on hindud. Suurim majandusharu on tänapäeval turism, kuid läbi aegade on seniajani esikohal kalapüük, riisikasvatus, kohviistandused, samuti puuvilja eksport tänu oma ekvatoriaalsele kliimale.

Suur samm kodule lähemale

Ükskord elus sain ka miljonäriks

Meie reis kestis kokku peaaegu kolm nädalat ja oli äärmiselt meeldejääv. Olles oma esimesest couchsurfingu kogemusest väga positiivselt meelestatud, otsustasime proovida seda ka edaspidi. Nii oligi meid ootamas võõrustaja nimega Wayu. Wayu on nagu Karlsson- hästi rõõmus, lühike, natuke paks, ainult et Karlsson ei olnud omasooihar. Vist. See meid kumbagi ei häirinud ja edaspidi sai sellel teemal veel palju naljagi. Plaanisime Wayu juures veeta esialgu kaks ööd, kuid kuna meil kõigil oli nii tore, olime hoopis neli ja reisi lõpus veel kaks. Tema juures käib päris palju erinevaid couchsurfereid, seega oli tal meile kohe varnast võtta igasugu lõbustusi ja vaatamisväärsusi. Kuna ta jäi ise hiljuti töötuks, oli tal aega küllalt, et meile giidiks olla.

Thank you so much for hosting us, Wayu. Hope to see you in Estonia one day

Wayuga koos ringi käia oli ikka väga kasulik. Ta viis meid kohtadesse, kus kohalikud käia armastasid, mis olid head ja soodsad. Nii vältisime “turistilõkse” ja saime osa Bali parimatest paladest. Me oleme talle selle eest väga tänulikud.

Esmalt läksime koos temaga, ühe saksa kuti Nicoga ja teise omasooiharast sõbra Marcoga randa. Marco on ka sakslane, aga elab juba seitse aastat Balil ja rendib oma villasid turistidele välja. Randa mineku vastu ei olnud meil absoluutselt mitte midagi, kuna õues oli koguaeg 35 kraadi ja maksimaalne niiskus. Mitte midagi ei pidanud tegema ja juba tilkusid higist. Vett tarbisime nagu kaamlid. Olgu öeldud, et kraani vett ei tasu mingil juhul juua! Rand oli ilus. Vesi helesinine ja soe. Rentisime endale pooleks päevaks lamamistoolid ja jõime värsket kookosmahla. Lamamistoolilt vette oli umbes 20m distants. Ometi võttis mul sinna jõudmine aega alati 10minutit. Miks? Sest et terve kari inimesi tahtsid minuga pilti teha. Miks? Sest ma olen valge inimene. Aramad tegid distantsilt, julgemad ronisid ükshaaval vahetustega külje alla. Tundsin end kohe päris kuulsana, kui terve ekskursioonitäis kooliõpilasi mu kõrval fotografeerimas oli käinud. Tuli välja, et kõrval asuva Java saare inimesed lähevad valgete inimeste peale eriti pöördesse, Balilased ise on natuke rohkem harjunud.

Vasakult: Nico, Marco, Wayu ja oma Härra

Peale esimesi vapustusi, hakkas Bali aina enam meeldima

Paparazzide järjekord, et punase peaga valgest inimesest pilti teha

Mehed ja ma

Ei saa mitte normaalsed olla

Järgmine päev küsis Wayu meilt: “Kas te rolleriga oskate sõita?”. Kuldar ütles et ta põhikooli ajal ainult kaherattalistega sõitiski. Ämmm… 17 aastat tagasi. Juba oli meile sebitud rollu. Kiivrid pähe ja minek. Keset Bali pealinna Denpasari meeletut liikluskaost, kus ohtlikud kaherattalised igast võimalikust ilmasuunast ilma igasugu loogigata tuututades vastu kihutavad. Algul ma mõtlesin, et me saame surma. Päriselt ka. Mina hoidsin pingsalt kinni ja teatasin varitsevatest ohtudest ning olin kaardilugeja, samal ajal, kui Kuldar proovis selles virr-varris meid püsti hoida ja vajalikus suunas edasi liikuda. Positiivne oli see, et rolleri seljas käis õhk natuke ringi. Päeva lõpuks oli aga kann nii haige, keha põlenud ja ülepeakaela tolmused.

Esimene päev rollu seljas

Aga kus me siis läksime? Sõitsime umbes 40km linnast välja Ubud`i linna, mis on tuntud meelispaik jooga armastajatele, samuti backpackerite seas. Ubudis valmib ka mitut sorti kaunist käsitööd. Kohalikud on väga meistrid puussepad ja valmistavad väga omanäolist puitmööblit. Käisime vaatamas Monkey Forest`it. Nagu nimigi ütleb oli tegu ahvimetsaga. Neid pärdikuid oli seal tõesti igasuguseid- suuri ja väikesi, noori ja vanu. Ahvid on küll igavesed vahvad tegelased vaadata, kuid nendega tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. Nad on varganäod! Kõik lahtised asjad tuleb ära peita- joogipudelid, telefonid, ehted, sest neil pidavad kallis maitse olema. Nad oskavad isegi lukke avada ja nad on väga vilkad. Nägime isegi, kuidas nad inimestele pähe hüppasid ja seal päikseprillidega jooksu panid. Pärast olid jupid taga. Edaspidi olime alati ettevaatlikud, kui ahvid seltskonnas olid.

Pärdik

Vigurdavad ahvid ajasid mu elevile

Nico sai omale tõsisemat sorti sõbra

Muhedik

Pilgud ja nooled

Ahvisabaga nätaki piki kukalt

Väiksed väänikud monkey business`it tegemas

Järgmiseks külastasime mitmeid erinevaid templeid.Templitesse ei tohi siseneda paljaste jalgade ega õlgadega, samuti ei ole sinna naisterahvastel teatud kuuperioodil asja. Kohalikud on äärmiselt usklikud ja võtavad seda väga tõsiselt. Igal pool on jumalatele pühendatud altarid, kuhu viiakse ohvriande. Tänavale ja ukse ette pannakse iga päev uus and, milleks on tavaliselt punutud bambuskorvike koos lilledega, lisaks pannaks toiduaineid, vett, vahel isegi sigarett, mõni arvab, et Tema on ka suitsumees. Suitsu tehakse seal muideks kõikjal- restoranis, hotellis, isegi pangas nägime ükskord, kuidas kõigil plärud ees olid. Viirukid põlevad pea ööpäevaselt ja nende tugev aroom on hõljub kõikjal. Nägime templites tseremooniaid ja käisime isegi enda ihu ja hinge püha veega puhastamas.

Poisid said ka templis käimiseks sarongid selga

Teenistus ja pühitsemine

Püha vesi

Džungel

Järgmine käik viis meid kohviistandusse. Meie kui kohvihoolikud olime sellest väga põnevil, sest teadsime juba eelnevalt, et kavatseme Balil kindlasti proovida üht huvitavat musta jooki. Nimelt Luwak kohvi, mis maksab Euroopas 20 eurot tass. Miks? Luwak kohvi on tuntud ka kui cat poo coffee. Jah, tegu on tõesti kassi kaka kohviga. Nimelt sealne kaslase sort armastab süüa kohviube. Peale seedeprotsessi läbimist puhastatakse kohvioad ja sellest valmib hõrgu aroomiga maitsev delikatessjook. Samuti proovisime 12 erineva sortimendi teed ja maitsekohvisid ning sain ka ise röstimisel kaasa lüüa.

Mekitamas ühte ja teist

Luwak coffee ehk sellisena see kraam sealt kassi kõhust väljub

Tassike cat poo kohvi?

Sel samal päeval käisime ka ühes väga meeldivas söögikohas söömas. Istusime keset riisipõldu bungalos ja sõime banaanikoorel serveeritud kohalikke peenemaid hõrgutisi. See sööming on veel siiani eredalt meeles. Kohalik toit on väga vürtsikas ja maitsev. Üllatav oli, et traditsiooniline fried noodle on meie jaoks tuntud kiirnuudel aka mitšukas, mida peale keetmist praetakse rohke õliga, maitsestatakse chilli ja sojakastmega. Sekka praetakse juurikaid. Tavaliselt serveeritakse praemunaga. Kana või loomaliha jaoks peab eraldi maksma. Palju süüakse pähkleid erinevas vormis. Neist valmistatakse erinevaid nii soolaseid suupisteid, kui maiusi. Minu lemmikuks on saanud taignas küpsetatud banaan, mida saab samuti igalt tänavanurgalt osta nagu enamikke asju, mis su hing ihkab. 

Proovisime ära kuulsa duriani nimelise puuvilja, mis on tuntud oma ebameeldiva haisu tõttu. Avalikes kohtades nagu lennujaamad, hotellid ja kaubanduskeskused on lausa sildid väljas, mis keelavad antud puuviljaga ruumi sisenemist. Kuuldavasti hoiavad Eurooplased sellest eemale, kui tulest, aga meie otsustasime ära proovida. Lõhnas jah teine teistmoodi, aga läks alla küll. Pigem oli selle tekstuur ebamäärane tatjas ja lihtsalt veider.

Hoolimata suurest okkalisest puuviljast on sisu üsna vähe

Päikeseloojangu ajaks läksime kaljunukil asuvasse Uluwatu templikompleksi tantsuetendust vaatama. Esitati kohaliku muistendi järgi jutustut, millest ma päris hästi aru ei saanud. Tundus, et olid kaks õde- hea ja halb. Siis kargas lavale kuri ahv ja röövis hea ära ja siis tuli mingi teine tüüp, kes ta jälle tagasi tõi. Kuigi mulle jäi siiski lõpuni segaseks, mis asjaoludel see tants ja trall käis, oli kostüüme ja kogu seda kemplemist seal omajagu tore vaadata. Kokku oli laval 70 esinejat, kellest 60 erinevas vanuses mehe osaks jäi akapella stiilis häälitseda.

Pura Luhur Uluwatu,

Mehed ja ma jällegi

Kätemeri

Kuidas valges kostüümis ahv kohe lavale hüppab ja hea õe ära röövib

Lavatagune pilt peale etenduse lõppu

Viimasel õhtul läksime kõik koos veel ööklubisse. Rolleriga mõistagi. Päris ausalt ma pole ööklubis põhimõtteliselt kaks aastat käinud. Mina, kes ma olen läbi aastate ülenädlane klubihunt olnud, omades poolte Tallinna lokaalide püsikunde kaarti. Pean tunnistama, et ma ei teadnud pooli lugusid, mis mängiti, kuid niikui vana hea “I gotta feeling” lugu ära tuli, oli tantsusamm sees ja näpud püsti. Bali on eriti Austraallaste seas tuntud meelelahutuspaik. Nii noored kui vanad pidutsevad nii, kuis homset ei olekski. Sellega kaasneb aga palju ohte- vargused, röövimised, narkootikumid. Just viimastega on kohalik valitsus väga karm. Balil on kehtestatud narkootikumide sissevedajatele surmanuhtlus. Just hiljuti jäi üks järjekordne Austraalane sellega vahele ja mõisteti hukkamisele. Aussid tegid sellest muidugi kõva poleemika ja kutsuti üles Balit boikoteerima. Jah, väga kahju, et teine tänapäeval väheesineval moel oma lõpu leidis, aga ta teadis ju sellise karistuse võimalikkusest, kui neid heroiinipakikesi alla neelas ja sellega riiki üritas marssida. Klubitänaval on tühjal platsil suur monument, mis mälestab 2002 aastal toimus Bali terroriaktis hukkunuid, kus ööklubi plahvatuses kotas elu 202 inimest. Kahetsusväärselt toimusid 2003 ja 2005 aastal veel kaks plahvatust...

Taga on näha, kui suurtest kokteilid on. Selline toop oli oma 1,2 liitrit

Linnapuhkuselt võtsime suuna saare elu kaema. Enamik sõidavad alati Gili või Lomboki saartele puhkama, mis on turismiparadiis, meie otsustasime väiksema Lembongani kasuks ja jäime väga väga rahule. Esialgse kahe öö asemel veetsime seal hoopis neli. Noh, tegelt ma olin kaks päeva sellest ka haige. Palavus ja konditsioneer ühtse combona olid oma töö teinud. Aga Lembongani saar oli justkui väike paradiis. Leidus väikseid imeilusaid täiesti privaatseid randasid, džunglit kui ka uhkeid resorte, milles me vabal ajal lebotamas käisime. Siit tuleb ka säästunipp- selleks, et luksust nautida, ei pruugi alati kallis hotellis ööbida, piisab, kui ostad neilt kokteile ja võidki nautida miljonivaateid oma lamamistoolilt vihmavarjuga värvilisi jooke rüübates ning käia helesinises basseinis ujumas.

Kohalikke elas saarel vaid 5000, ühest otsast teiseni viis vaid üks põhitee ja mõni väiksem rada. Autosid oli seal vaid mõni üksik. Kõik “teed” oli äärmiselt viletsas olukorras. Auk augus. Kevadised Tallinna tänavad on selle kõrval justkui poleeritud.

Leidsime endale kena majutuse ranna lähistel ja tegime iga päev rolleriga suuremaid ja väiksemaid avastusretkesid. Üle nigela silla sai sõita ka naabersaarele, mis oli veelgi väiksem. Mõne majutusasutuse- ja kalurikülaga. Ma ei oskagi kirjeldada, mis me seal täpselt tegime- uudistasime ringi, puhkasime, nautisime ümbrust. Las pildid räägivad ise enda eest.

Paradise found

Sellises külakeses elasime

Lebo

Merevaatega bassein

Kuldar ja paljaste tissidega tüdrukud

Lennukihääl mõelge ise juurde

Welcome to Dream Beach

Privaatrannas ainult meie ja naabertoas elav Ameerika kutt Paul

Peale saarepuhkust veetsime veel ühe päeva Surathanis, mis on samuti külastamist väärt rannikulinn paljude (üle)hinnatud restoranidega otse mere kaldal.

Järgmiseks sõitsime väikebussiga üle mägede otse teise Bali otsa, lõunast põhja, sihtpunktiks linn nimega Lovina. Lovina on vulkaanide tõttu eriline oma musta liivaga randade poolest.

Pilvedesse mässitud vulkaan

Musta liiv just rätikut maha laiutama ei kutsu

Jõudsime sinna just uue aasta pidustusteks. Jah, Balil tähistati uut aastat 20. Märts. Nad ei ole mitte lihtsalt kaks ja pool kuud hiljaks jäänud uue aasta vastuvõtuga, vaid nad on suisa ajast maas. Tegime meiegi väikse ajarännaku ja tähistasime aasta 1937 tulemist. Nagu ma ennist juba mainisin, on Balilased väga usklik rahvas. Nende kombe ja uskumiste kohaselt alustavad nad juba nädalaid varem uusaasta pisustuste ettevalmistustega. Nad ehitavad selleks spetsiaalselt koletised. Koletised, kes süboliseerivad pahesid. Vana aasta ööl kogueb kogu rahvas tänavatele, kus toimub suur, uhke, kirev ja meeleolukas paraad. Koletised on asetatud bambusraamile, millel mehed neid mööda tänavaid rahvale näitavad. Vaheldumisi tantsivad pidurüüs naised ja mängitakse pille. Õhtu lõpuks kogub rongkäik hoogu ja minnakse ülemeelikumaks. Lõpuks liigutakse monstrumitega surnuaia lähedusse, kus nad põletatakse. Sellega saadakse vana aasta pahedest lahti ja luuakse õnne uueks aastaks. Samuti tehakse palju ohvriande. Suured korvitäied hea ja paremaga viiakse altarite ette, kõike ikka parema tuleviku nimel. Põnev oli jälgida teistmoodi aastavahetuse kombeid. Meie oleme ju harjunud piduõhtusöögiga, peale mida panakse joogile rõhku, vaadatakse naljasaateid ja presidendikõne, keskööks minnakse välja ilutulestikku jälgima ja shampanjat jooma.

Teel templisse ande viima. 

Rongkäik

Rahvarüüd

Koletised

Sellele järgnev päev ei ole mitte pohmakapäev, kus telekast tuleb klassikaliselt Titanic vaid on Nyepi Day ehk vaikuse päev. Sel päeval põhimõtteliselt lind ei lenda ja muru ei kasva. Kõik inimesed on vaikselt oma kodudes. Telekad ei tööta, tuled ei põle ja tänavale ei minda. Isegi lennujaam on kinni. Väga huvitav kogemus.

               

Kui pidustused said peetud, rentisime jällegi rollu ja läksime nii ida- kui läänekallast uudistama. Idas midagi erilist ei olnud. Sealt oleks saanud edasi järgmistele Indoneesia saartele nagu Java, kuid seekord otsustasime mitte minna.

Mootorratturhiir

Cheers

Õppisin ka rolluga sõitma ja olin ise mega uhke

Bensiini müüakse plastikpudelitest või viinapudelitest.

Retro velo

Retro rollu

Läänes olid mõned kenad väiksed rannikulinnas ja üks koht, kus me rämedalt petta saime. Olime kuskil ei-kusagimaad riisipõldude vahel. Jube nälg. Leidsime mingi väga tagasihoidliku koha, mis tundus piisavalt puhas, et seal süüa. Nagu ikka, siis hindasid väljas ei olnud. Näitasime näpuga kala peale ja naine veerib püüdlikult “eitiiin”. Okei, 18 on täitsa keskpärane, pigem odav hind ehk siis mingi 1,8 dollarit. Sobib küll. Tellime kaks kala. Kala saabub tükk aega hiljem ja maitseb väga hästi. Oleme oma valikuga väga rahul. Kõht on täis ja meel on hea. Lähen istun rollerile ja saadan Kuldari tasuma. Hakkame sõitma ja Kuldar ütleb: “Ma ei teagi nüüd kuidas sulle seda öelda, aga see kala maksis 8 dollarit tükk.” Mina: “WHAT THE FAKK!??” Tuli välja, et maksmise ajaks oli peremees esitanud arve 160 000 kohalikku raha ehk siis “eitiiiinist” sai “eiti”. Kuldar ullike maksis selle ära. 3,6 dollari asemel 16 dollarit, mis on selles mõistes väga absurdselt palju raha. Kuskil riisipõllul. Mul läks hari nii punaseks ja peale Kuldari näo täis sõimamist käskisin tal ots ringi pöörata ning jalamaid tagasi minna. Läksin siis aru pärima, et mis kurat. Tüüp rääkis jumala ausa näoga, et kala ongi nii kallis, mis on bullshit. Palusin selle naise ka sinna letti tagasi ja küsisin, mis kala maksab, siis oskas soravalt “eiti” öelda. Proovisin neilt küll osa raha tagasi saada, mis osutus ilmvõimatuks. Küll aga avaldasin neile arvamust, et niiviisi inimesi petta ei ole viisakas, eriti, kui neil on mingi suvaline uberik keset riisipõlde. Selle raha eest oleks saanud kesklinnas all you can eat buffet õhtusöögile minna. Õppetund Aasias number kaks- kontrolli alati hinda mitu korda. Ka siis, kui arvad, et said õigesti aru, näita veel näppudega või kalkulaatori peal või kirjuta paberile. Selle numbrite kombineerimisega on meil veel edaspidigi sekeldusi olnud.

Pahanduse kala vasakul ja muud söömised

Majake keset riisipõlde

Riis tärkab

Kuna meil oli rolleriga juba oma 500km praktikat seljataga, tagument oli istme kuju võtnud ja Kuldar piisavalt praktiseerinud, läksime uuele levelile ehk mägedesse sõitma. Vahepeal oli ikka väga hirmus. Ülesminnes oli tunne, et kohe tõmbame nokka ja allaminnes kurvi kallutades oli tunne, et kohe paneme külje maha, aga näe- ellu jäime. Sõitsime üle vulkaanilsete mägede, mille tipus oli päris külm. Sõitsime mööda väikeseid külavaheteid, kus valgeid inimesi peale meie ei kohanud ja kohalikud jäid meile mokk töllakil järgi vaatama. Külastasime ka Bali kuulsaimat Ulun Danu Beratan templit, mis asub järve kaldal mägede taustal. Lõpetuseks käisime end pühas kuumavee basseinis leotamas.

Bali the land of gods

Kohalikud poiskad tahtsid pilti

Aeg Balil hakkas lõpule jõudma. Meie uus kohalik sõber kutsus meid tagasi enda juurde ööbima, kelle juures olid seekord ka juba uued couchsurferid Vova ja Andrei Ukrainast. Pean ütlema, et mulle nad ei meeldinud. Nemad olid seal vaid tasuta öömaja pärast, pealegi lugupidamatud ja valjuhäälsed ja täiesti ebaseltskondlikud. Kuna Ukraina teema läheb ilmselt kõigile korda, küsisin neilt ka poliitilise olukorra kohta nende riigis. Nemad murelikud ei tundunud. “Idas käib sõda, no ja siis...”

Tädil on palgikoorem peas

Kuhu nad selle maltsaga lähevad??

Tänavapildi stiilinäited

Vuntsidega mees kõndis ringi, üle õla kaks korvi. Korvis olid kuked. Päris kuked.

Koht mida kutsuda koduks

Veetisime veel paar päeva Wayuga ja läksime öösel kell kolm lennujaama, et minna Singapuri. Kusjuures Balil on ikka väga loll süsteem- saabudes pead maksma viisa eest 30 dollarit ja lahkudes niiöelda lahkumistasu veel 20 dollarit. Seekord olime oma Air Asia odavlennufirmaga väga positiivselt üllatunud, kuna selle pilet kattis juba ka nn lahkumismaksu. Thumbs up, Air Asia.

Mõned tähelepanekud elust Balil. Olemuselt on nad üldjuhul väga naeratavad ja sõbralikud. Nii mõnigi üllatas oma lahkusega. Näiteks bussijuht, kes meid heast tahtest otse ukseette sõidutas. Või üks kohalik väga suvaline tänavapealne söögikoht, mis nägi nii armetu välja, kuid toit oli super, niiet me läksime sinna viis korda. Hakkasin oma käsi desinfitseerijaga puhastama, kui tüdruk mul käest kinni võttis ja taharuumi vedas. Andis seebi kätte ja valas kopsikuga vett peale. Kasulik nipp Aasia riikides reisides on alati, ALATI kaasas kanda niiskeid salvrätikuid või desinfitseerijat.

Inimesed olid kehaehituselt lühikesed ja üldiselt üsna peenikesed, mustade juuste- ja kollakas tugevpruuni nahavärvusega. Naised kaitsevad end päikesega kokkupuutest igal võimalusel. Kantakse pealaest jalatallani pikki rõivaid ja kasutatakse valgendavat kosmeetikat. Meil andis poes tikutulega taga otsida uut päiksekreemi, mis ei oleks valgendava omadusega. Kõik, absoluutselt kõik, isegi deodorandid on whitening. Kõik ikka selleks, et heledam välja näha, sest valge inimene on ju rikas inimene. Tihti sain oma heleda naha kohta komplimente, omameelest olin ikka väga mõnusa päevitunud jumega ja väga rõõmus selle üle ja siis keegi tuleb ja ütleb, et sa oled nii ilus luik.

Toit väga vürtsikas ja maitsev. Üllatav oli, et traditsiooniline fried noodle oli nende jaoks meile tuntud kiirnuudel aka mitšukas, mida peale keetmist praeti rohke õliga, maitsestati chilli ja sojakastmega. Sekka praeti juurikaid. Tavaliselt oli kõrval praemuna. Kana või loomaliha jaoks pidi eraldi maksma. Kohalik kuulus õlu on Bintang. Palju juukase igasugu take-away jooke, mis on erinevat värvi, enamasti jääteed või kodused limonaadid, milles ei ole ju midagi erilist, väljaarvatud fakt, et neid serveeritakse kilekotis. Jah, just! Väiksesse kilekotti pannakse kulbiga jääd, valatakse jook peale, kõrs sisse ja ülevalt tihkelt kummiga kinni. Üks väga kummaline asi mida veel kilekotis osta sai oli kuldkala. Tänavaputkadest sai lihtsalt osta kuldkalu. Rippusid seal kilekotis ja ootasid, mil mõni lapsevanem nad oma maimukestele ostaks.

Aitäh pildi eest, Google. Limpsi kellelegi?

Tänavalt saab osta igasugu söögikraami.Värskelt grillitud maisiga ei saa iial alt minna.

Jäätisega ammugi mitte! Guava ja dragonfruit sorbet

Tänavatel, eriti pimedatel tuleb väga hoolikalt jalge ette vaadata, et ei kukuks sõna otseses mõttes auku. Kõnniteed, kui neid nii saab nimetada on kõikjal sisse kukkunud. Tundub, et seal all on kanalisatsiooni taoline solgivesi ja seda katvad paneelid on sisse vajund ning nii ka jäänud. Väga tihti tuleb kõndida liiklustee ääres. Avalikke prügikaste eriti ei leidu ja sellest tulenevalt on kõikjal kohutaval kombel rämpsu, sodi, prügi, kile, plastikut, pudeleid, toidujäätmeid, pakendeid kui ka lausa (lehma)sitta. See toob omakorda kohale närilised, kes nendes hunnikutes ringi sebivad. Kogu selle räpasuse juures on turistidele mõeldud alad enamasti väga kenad ja puhtad.

Lihtsalt sellised kõnniteed ongi

Või siis sellised sõiduteed

Liiklus on hullumeelne, kuid ka sellega harjusime lõpuks ära. Algul võttis meil teeületamine mitu minutit ja lõpuks jooksime kramplikult käest kinni hoides üle, kui sobiv moment tekkis. Hiljem saime aru, et vältida tuleb lihtsalt autosid, sest need on hirmsad, rollerid on rohkem pohhuiistid ja laveerivad sinust mööda, kui nad piisavalt kaugelt sind näevad. Tuleb lihtsalt vaikse, kuid kindla tempoga liikuda ja kõik sujub. Vajab küll julgust, kuid igapäevane adrenaliinilaks on garanteeritud.

Meile Bali igatahes meeldis. Jäime rahule, et saime kogeda pisut kõigest, mida sel Indoneesia saarel meile pakkuda oli. Nägime kirevat linnamelu, aeglast külaelu, lõõgastusime üksikul rannaribal kui tegime tutvust kohalikega. Väga mitmekesine ja silmaringi avardav kogemus. Võtame kaasa vaid väga head mälestused, kui see esimene maandumine muidugi välja jätta.

PS! Mul on au ja rõõm olla valitud Eesti Blogiauhindade nominentide sekka reisiblogi/ elu välismaal kategoorias. Hääletamine kestab 25. maini. Hääli saab anda http://bestblog.ee/ heleenv2lba.blogspot.com 

Tänan tähelepanu- ja kaasaelamise eest :)

Järgmine sihtkoht- Singapur!

Traditsiooniliselt sai lennukis jälle postkaarte vorbitud