Tagasi alguses

Tere

No nii pikka blogipidamise pausi polegi kahe aasta jooksul sisse tulnud, kui nüüd… väga piinlik. Kõige lihtsam on ikka öelda, et aega ei ole olnud. Tegelikult pole olnud hoopis tuju ega ka pealehakkamist, mil arvuti taha istuda ja asi ära teha. See möödunud kaks kuud on olnud üks stressirohkemaid aegu Austraalias. Miks? Sellest hiljem. Ma alustan ajast, kui me Port Hedlandis oma töö päeva pealt üles ütlesime ja sõitsime sealt koledast kõrbest minema. Võtsime suuna Perthi, sinna, kust me oma reisi ka alustasime. Et vahepeale jäi veel paar tuhat kilomeetrit, nägime nii mõndagi huvitavat.

Lindude loomaaias oli palju kirkaid ja edevaid sulelisi

Leidsin kilpkonna muna koore

Esimene peatus oli Karrathas, mis on suur kaevanduslinn. Karrathas polegi palju muud huvitavat, kui punase koera kuju. Küsite ??? Iga austraallane teab lugu punasest koerast, kes peale oma peremehe surma lõputult kaua kõrbes lonkis ja oma parimat sõpra taga igatses. Sellest on nii raamat, kui film. Oleme filmi vaadanud ja lõpuks avanes võimalus kohapeal käia ja punase koera kujuga ka üks selfie teha. Check!

The Red Dog (and a redhead)

Kõrbesõit oli nagu kõrbesõit ikka- palav, igav, lage, sirge tee, suured rekkad, kärbsed. Lõpuks jõudsime kohta nimega Exmouth. Linnake oli väike ja midagi erilist seal polnud, kui välja arvata, et linnas patseerisid ringi tähtsa näoga emud. Jah, lihtsalt niisama kooserdasid mööda tänavaid.  Sõitsime mööda peatänavat ja kaks emu sammusid tähtsal ent aeglasel sammul meile vastu. Peatusime. Nad astusid ligi ja askeldasid inspekteerivalt meie auto ümber. Kerisime akna alla, et pilti teha, selle peale pistsid nad oma uudishimuliku pea sisse, vaatasid ringi, pilgutasid aeglaselt oma suuri silmi ja keerasid pead ühele ning teisele poole. Justkui oleks tahtnud küsida: “Teie juhiload ja autodokumendid palun.” See oli äärmiselt naljakas situatsioon igatahes.

Täielik preeria 

Tee oli just täpselt nii pii ja igav

Oleks nagu Jurassic Park`i sattunud

"Teie juhiload ja autodokumendid palun."

Kui linnakeses peale emude suurt miskit vaadata polnud, siis pisut eemal oli ookean ja see polnud mitte tavalist värvi, vaid türkiissinine. Rand nimega Turquoise Bay vääris igati oma nime ja oli ikka täitsa sinine mis sinine. Exmouth on tuntud ka oma Ningaloo reefi poolest, mis on sobilik paik sukeldujatele ja snorgeldamiseks. Meil aega nii laialt käes ei olnud, aga pool päeva veetsime selles imekaunis rannas ikkagi.

Terve seeria eputamise pilte

Järgmine peatus oli MUST SEE! Ehk koht, ilma mitte nägemata Austraaliast ära minna ei tohi. Shell Beach on maailmas üks omapärasemate randade hulka kuuluv rand, mida katab kilomeetrite pikkune merekarpide kiht. Mustmiljon pisikest valget merekarpi, nii kaugele, kui silm seletab. Peab mainima, et paljajalu oli seal rannas päris valus käia ja valged karbid peegeldasid valgust maapinnast nii eredalt tagasi, et lühikese ajaga põlesime ikka täiega ära.

Shell beach. 

Ikka ja jälle juhtub...

Järgneva päeva veetsime Monkey Mia `s. Hoolimata nimest Monkey, ei olnud seal ahvidega mingit tegemist, see paik on kuulus hoopis delfiinide poolest. Seal on juba aastakümneid igal hommikul delfiinid randa ujunud, kuna nad teavad, et tasuta kalane suutäis juba ootab neid.

Ei väsi neid delfiine vaatamast

Lebokunn

Sealt lahkudes ootas meid ees järjekordne ilmatuma pikk sõit, mis viis meid läbi farminduspiirkonna. Banaanipõllud ja mangodpuud olid põhiline teema. Kuna me erilised agraalmajanduse huvilised pole, siis pikemalt peatuma ei jäänud. Vahepeal oli meil väike kokkupõrge ka ühe kängurupoisiga, aga sellest ma rohkem rääkida ei taha. Põrutasime Perthi välja.

Pink lake oli ikka täiega roosa

Oligi kätte jõudnud pidulik päev, mil jõudsime ringiga tagasi Perthi, linna kust alustasime oma suurt seiklust 21. veebruaril 2013. Nüüd, 654 päeva ja 68 000 kilomeetrit hiljem, jõudsime kõik me kolm- mina, Kuldar ja meie ustav auto tagasi algusesse. Uskumatu küll, aga tervele Austraaliale sai ring peale tehtud. Risti rästi. Nimeta koht ja me oleme seal käinud! See riik on ikka ülemõistuse suur, aga me saime hakkama. Selles blogis ma veel reisikokkuvõtteid ei tee, aga selle 68 000 kilomeetri jooksul, mis on umbes kuus korda sama maa, kui Eestist Austraaliasse, mida kõike me selle aja jooksul näinud oleme… Hea ,et ma ikka seda blogi olen pidanud, see aitab vanaduspõlveski veel meenutad kõiki neid seiklusi, siis kui omal juba Ants Aimari tõbi küljes on ja mälu hea ent lühike.

Perthis võtsid meid oma boheemlaslikult hubases kodus vastu meie head sõbrad Chanté ja Egan, kellega koos töötasime ja reisisime Tasmaanias. Nad on meist küll pisut nooremad, kuid juba mõne hea aasta abielus olnud ja täiendavad teineteist suurepäraselt. Chanté on pärit Lõuna- Aafrikast ja töötab õena. Egan on kokk. Nad on mu lemmikud hipster inimesed. Nende kodus on sadu raamatuid, mida nad armastavad väga lugeda. Neil on samuti oma blogi. Vabal ajal sõidavad nad oma hipster ratastega ringi ja on muidu loomingulised ja chillid. Veetsime nende pool pea nädala. Nad näitasid meile Perthi kunstimuuseumi, käisime jalutamas ja jaapani restoranis söömas. Järgmine kord võõrustame meie neid Eestis.

This part is for you, Chanté and Egan. I know you are browsing the pictures and trying to use google translate to get any glue what I`m talking about, but it does not make any kind of sense. So I`m telling everyone that we stayed with you in your cozy apartment for almost a week. We met in Tasmania and been travelling together. You are our favourite hipster people. You are a bit younger then us, but have been married for a few years already and you are compleating each other perfectly. Chantè is from South Africa and working as a nurse and Egan is a chef. You have hundreds of books in your home and you love reading. You have your own blog. On your days off you ride your bikes and chill around. We went to the art museum with you and to Japanese restaurant. Next time we will host you in Estonia.

Perthis oli meid “ootamas” tööots. Foorumis kuulutas üks eestlane, kes on ühe restorani manager ( edaspidi “tüüp”, “jorss” ja “tropp”), et otsib sinna kogenud töötajaid. Saatsime oma CV-d ja jutt oli lühike, sobite väga hästi- tulge kohale. Läksime. Istusime maha, kus meid intervjueeris see sama jorss, kellel oli ilmselgelt väga kõrge ego ja see paistis kaugele välja nii tema mölakast Armani käekellast, geelisoengust, erkroosast triiksärgist, kitsastest pükstest ja eriti kõneviisist.

“Noh, davai, rääkige siis mis te teha oskate, a viitsite, rääkige inglise keeles, türa mul see eesti keel on nagunii nii persses omadega juba.” Rääkisime. Siis ta lihtsalt mainis, et ah ma tegelt panin ise villast, ma ei saagi mõlemat palgata, vaadake ise kumb tulla tahab. Väga tore küll, eksole. No ma siis läksin poolvastumeelselt ja eelarvamustega sinna proovipäevale tanki. Tüüp veel lubas Kuldarile oma pruudi restorani koha sebida. “Kindel värk, raudselt saab, siin pole mingit küssigi. Ma tõmban kõne peale, järgmie nädal on sul töö olemas, mees.” Läksin mina siis sinna proovipäevale. Töövorm oli nagu ikka- must seelik, sukapüksid, valge pikakäistega triiksärk ja kuulake nüüd- lips! Kurguni kinni nööbitud oli nagu kiuste väljas 35 kraadi sooja. Tegu oli kuulsa steigi restoraniga, ehk liharestoran, kuhu taimetoitlastel asja ei olnud. Kalli hinna eest sai igast võimalikust loomast ja selle kehaosast lasta vastavalt enda maitsele osa tellida. Veinikaart oli 35 lehekülge!  Seal oli veel teisigi eestlasi tööl ja üleüldse mulle tundus see õhkkond seal nii õudselt ebameeldiv. Õhtu lõpus ütles tüüp, et oli mu juba graafikusse sisse kirjutanud, saadab mulle graafiku meili peale homne päev. Läksin selle teadmisega koju, ise mõeldes et kurat, sinna ma küll jääda ei taha. Õnneks seda graafikut mulle ei saadetudki. Rääkimata sellest tööst, mis ta Kuldarile sebima pidi.

Perthi linn ei meeldinud mulle sinna saabudes mitte üks teps. Andsin talle uue võimaluse ja kahjuks ei parandanud ta oma mainet minu silmis oluliselt. Ma ei teagi, milles asi on, aga lihtsalt ei meeldi ja kõik. Otsisime seal mõnda aega tööd, aga meil polnud aega raisata ja võtsime ette uue riski- sõitsime 300km edasi lõunasse- Margaret Riverisse, mis on tuntud veinipiirkond Austraalias, samuti kuulsate surfirandade poolest.

Käes oli detsembri algus. Viisat oli meil järel veel napp kaks kuud. Iga mitte töötatud päevaga kahanes meie reisifond oluliselt. Aasta kiireim jõulu-, aastavahetuse-, koolivaheaja- ja suvehooaeg on juba tuure võtmas. Jäime lootma vaid õnnele, et mõni restoran vajab lisatööjõudu. Saatsin juba mõne päeva varem mitmekümnesse veinirestorani meie CV-d ja kaaskirja. Vaikus. Kohalejõudes panime viisakad riided selga ja sõitsime CV-d näpus restoranist restorani. Enamik olid kenad ja võtsid meie paberid vastu ning lubasid kontakteeruda, kui midagi ilmneb, oli ka neid, kes nipsakalt meid minema saatsid. Kõige toredam kogemus oli ühe väikse restoraniga, mis asus viinamarjapõldudelt maha keerates ja viis mööda kruusateed metsa, kus asus hubase olemisega armas majake ja ilusa aiaga suuur terrass. Astusime sisse, kus meid võeti naerusuiselt vastu. Rääkisime oma loo ära ja manager oli meiega väga sõbralik ning pakkus veel tassi kohvigi verandal.

Järgnevad mõned ööd veetsime ühes karavanpargis, kus oli väga lahke pererahvas. Nad soovitasid veel mõningaid kohti, kust tööd küsida ja kiitsid eestlasi. Õhtuti tegime lõkke peal vahukomme ja sõbrunesime teistega. Muuhulgas oli seal ka üks viiekümnendate keskpaigas mees. Elab oma vanas minibussis, mis on vähemalt pool tema vanust. Kogu tema elu ongi selles bussis. Eluks hädavajalik. See on olnud tema kodu juba pikemat aega. Mees ise on aga reisinud ja elanud terves maailmas. Tal on olnud hea elu ja tööle minnes on ta kandnud alati ülikonda. Mõnend purunenud abielud hiljem, elab ta oma väikses logus bussis ja on õnnelikum kui eales varem. Siin Austraalias on see võimalik. Külm ära ei võta, kuskil leiad ikka mõne tööotsa mida teha ja keegi sind sellise elustiili eest kodutuks ei tembelda.

Nii me siis nukrutsesime seal lõkke ääres ja ootasime, et saaks ometi tööle, sest reisifondi oli hirmsasti tarvis raha koguda. Paari päeva pärast selgus, et minu e-mailide saatmisest oli kasu ja üks veinimõis soovis ühe meist palgata. Seekord panin Kuldari tanki. Varsti helises ka minu telefon ning helistajaks oli see kena manager sellest väiksest winery`st, kus mulle väga meeldis. Kutsus mind omanikuga kohtuma. Pool tundi peale seda sain veel ühe intervjuu kutse ühte jaapani restorani. Töö olemas, oli vaja ka elukoht leida, millest sai alguse üks lõputu kolimiste jada.

Saime siis kokku kolm töökohta omale. Probleem seisnes selles, et Kuldari töökoht oli üsna Dunsborough linna lähedal, minu winery sealt 25km ja see jaapani restoran 45km. Erinevad graafikud ja üks auto. See on juba kõrgem ajugümnastika.

Et tegu on populaarseima puhkuse piirkonnaga Lääne Austraalias, siis kõik see miljon ja enam inimest Perthi linnast on rentinud kõik vabad pinnad juba kuid ja kuid varem. Lõpuks häda ja viletsusega leidsime ühe toa mida üürida. Pole mina nii lollide inimestega veel koos elanud. Täielikud tolgused. Rent oli üsna kõrge, palju kõrgem, kui nende IQ. Perenaine oli viiekümnendates, aga seelik oli 15cm ja huuled olid roosamad kui kesksuvised petuuniad. Jube popp ja noortepärane omaarust. Lisaks elas seal üks Austraalia paar, kes olid ilmselgelt väga sina peal ka mõnuainetega. Nad lihtsalt hõljusid ja chillisid ringi. Tüdruk oli kole nagu öö- lumivalge nahaga, tumedate hammastega, salkus ja väljakasvanud juustega, riided lohvakad ja olemine küürus. Tüüp oli konkreetne lohh, siinmail kutsutakse neid boganiteks. Väidetavalt on ta ajakirjanik ja fotograaf. Küsisin, siis, et kus sa töötad. “Tegelikult mul praegu tööd polegi, ma ootan head pakkumist eelmisest aastast, kui sellega tegelema hakkasin.” Küsisin siis, et mis kaamerat sa kasutad, et meil on omal Canon ja teeb päris häid pilte. “Ämm, no mul on iphone.” Selged sotid. Rohkem küsimusi mul talle polnud. Lisaks oli neil peni. Mulle muidu loomad meeldivad, aga no see oli konkreetne väike vastik klähvats. Niikui kuskil väike krõps käis, olid temal kohe alarm käimas, kiljus heledal häälel nii mis kole. See pani omakorda need omanikud veelgi valjemini karjuma, et see koer vait jääks.

Õnneks olime me seal hipipesas vaid kaks nädalat.

Kuna minul oli õhtune töökoht Margaret Riveris, mis oli 45 km kaugusel, siis otsustasime sinna kolida. Õhtuti on siin väga palju kängurusid liikvel ja üsna ohtlik liigelda. Vahetult enne jõule oli aga pea võimatu leida majutust. Lõpuks ilmus internetti üks pakkumine, mis oli küll naeruväärselt kallis, aga parem, kui jõulud “kuuse” all veeta. Läksin siis kohale ja vastu võttis mind ülevoolavalt rõõmus ja pealetükkivalt dominantne proua Julia. Jällegi blond ja petuunia roosade huultega, selle vahega, et sellel mutil nupp nokkis ja ta oli rikas. Tema oli ehitanud endale maja kõrvale teise maja, mida ta siis tubade kaupa kalli hinna eest välja rentis ja muud polnudki vaja. Nautis aga pensionipõlve oma aias veini limpsides ja kullipilguga oma rentnikke vahtides. Proua “müüs” mulle oma tuba, kui luksuslikuimat hotelli selles piirkonnas, jättes mainimata, et tema enda saab kauba peale sinna igapäevaselt askeldama. Jah, väga kena oli tõesti, suur tuba, oma vannitoa- ja garderoobiga, aga 360 dollarit nädalas! Mis seal ikka, võtan ära, kuskile mujale pole ju minna. Proual juba dollari märgid silmis sillerdamas.

Tagaaeda astudes sain aga suure üllatuse osaliseks. Teadsin, et üks mu vana tuttav, Marvel, Haapsalu aegadest on oma tüdruku, Agnega, Perthis. Olin veel ükspäev mõelnud, et äkki peaks enne Aussist äraminekut temaga Perthis kokku saama. Ja seal nad siis istuvad. Kolisid samal päeval sisse sinna samasse majja, teise tuppa. Maailm on ikka nii väike! Samas majas elasid veel hollandlane Mariette ja itaallane Andrea. Mingi ae hiljem olid seal ka kaks iiri venda, kes olid muud ei teinud, kui ainult laulsid sõna otseses mõttes. Nad ei rääkinud peaaegu kunagi, aga laulsid heledal häälel Lõvikuningast Elton John`ini. Üks hommik kui kella seitsmest jälle helisev muusika pihta hakkas, tegi Kuldar sellele lõpu.

Kolisime sisse jõululaupäeval. Siin pole 24.12 mingi eriline päev. Meie aga eestlaste kombe kohaselt küpsetasime suured jõulupraed kokku ja pidasime tõelise jõuluõhtusöögi maha. Seevastu 25. on kohalike jaoks põhiline jõulupäev, kus peetakse jõuluhommikusöömist ja lõunat. Päev läbi käiakse külast külla, grillitakse, vedeletakse basseinis ja käiakse mere ääres. Me tegime samuti seda viimast ja läksime ookeani äärde. Lained olid päris suured ja lõbu oli laialt. Ühes kohas tulid rai kalad hästi kalda lähedale.

Seapraad, kartul ja kapsas nagu olema peab

Linnakeses nimega Cow town

Jõulud läbi, hakkasid Agne ja Marvel usinasti tööd otsima, meie aga usinalt tööl käima. Sellest nüüd ka natuke täpsemalt. Kuldar töötas suhteliselt stabiilselt viis päeva nädalas veinimõisas nimega Palmer Wines ja tundus seal rahul olevat. Tegu oli peene kohaga ja tippi jäeti seal tihti, vahel õnnestus tal see ka otse oma tasku libistada selle asemel, et kassa juurde ühispurki panna. Minul hakkas aga pihta töömaraton jõuludest jaanuari keskpaigani, mil ma sellele kõigele lõpu tegin. Töötasin iga päev 7-14 tundi kahel kohal. Lahkusin hommikul kodust kell kaheksa ja saabusin enne südaööd. Polnud õieti aega süüagi, juuksepesupäevad olid täpselt välja arvutatud graafikut vaadates, sest aega polnud raisata. Kõik oli ju unetundide arvelt. Päevasel ajal käisin tööl Arimia Winery`s, kus oli hubane restoran ja väga lahedad töökaaslased. Sealt põrutasin otsejoones teisele töökohale jaapani restorani, kus oli alati meeletult kiire.

Sellest jaapani restoranist siis pisut lähemalt. Tegu on piirkonna number üks restoraniga. Seal pakutakse autetntseid jaapani roogasid ja põhiline rõhk on just tempura stiilil ehk fritüüritud (õlis küpsetatud) toidul. Road olid väikesed, rohkem nagu degusteerimiseks. Seetõttu pakutigi kuuekäigulist paketti, mis oli menukas. Kuus käiku, mõtlete teie, seda sööb ju terve igaviku!? Aga ei, seal oli kahe tunni limiit. Kuna tegu oli populaarse, ent väga väikese restoraniga, siis kell kuus tuli esimene sats sisse ja kõik pidid kella kaheksaks läinud olema, siis tuli teine sats ja kõik algas uuesti.

Peale kaht aastat Austraalia restoranides töötades ei valmista mulle üldiselt probleeme enam toitudest arusaamine. Jah, alguses oli väga raske mõista, mis on mis. Kõik on ju võõras alates toorainest, valmistamisviisist lõpetades toiduainetega mida meil Stockmannistki ei leia. Nüüd tundsin, et olen jälle justkui esimest päeva selles valdkonnas tööl. No ma ei suuda neid kuradi jaapanikeelseid nimetusi ka kõige püüdlikumalt suud voolides ja keelt rullides välja hääldada. Kõik oli üks sama ju-jutsu-ja yoko-ono. Parim osa saabus, kui võtsin joogitellimuse ja pidin siis selle hieroglüüfidega pudeli üles leidma.

Nagu mainisin, oli see väga väike restoran. Selle restorani põhiatraktsioon, mis ta populaarseks muutis oli see, et ta oli avatud köögiga. Enamik istekohti olid baarileti stiilis ümber köögi, kus kolm kokka leekide sähvides kokkasid ja pakkusid klientidele show`d, mis tavaliselt suletud uste taha jääb.

Nüüd aga põhipoint. Mulle pakuti sealt sponsorship viisat, mis tähendanuks, et mina töötan kaks aastat selle restorani managerina nende jaoks. Sellisest pakkumisest unistavad paljud, kui võimalus avaneb vaid vähestele. Minu sobivust sinna positsioonile tõestasid minu eelnevad kaheksa aastat teeninduse- ja hotellinduse valdkonnas ning majandusalane haridus. Selline pakkumine lõi kõik kaardid laual sassi. Kiirelt tuli otsustada, kas me tahame jääda Austraaliasse?? Kõhklemise peale otsustasime jah! Kiirelt tuli hakata tegelema paberimjandusega, mida oli omajagu. Kõik dokuendid tuli lasta notariaalselt ära tõlkida, leida soovitajaid, eelnevate ülemuste käest iseloomustused, tuli tõestada meie suhet jne jne jne ning sooritada keeletest.

Hakkasin siis selle manageri positsiooni tööülesannetega rohkem tutvuma, milles ei olnud iseenesest mingit raketiteadust ja oleksin kõigega suurepäraselt hakkama saanud. Mind hakkasid aga järk järgult üha enam häirima erinevad asjad seal väikses restoranis. Mul on vaja töötamiseks ruumi, aga seal seda ei olnud mingis mõttes. Kohe kuidagi ei klappinud ka omaniku naisega, kes seal ringi majandab. On tema arvamus ja valearvamus. Tundsin, et rolli mängib ka kultuuride vaheline erinevus. Jaapanlased on väga otsekohesed ja sirgjoonelised. Üldjuhul ei näita nad eriti ka oma emotsioone välja, pigem on sellise kivinäoga. Kõik pidi käima jutti mööda. Seal oli lausa ette kirjutatud manuaal telefoniga kõnelemiseks!? Mingit loomingulist ruumi seal polnud, mina leian, et teeninduses on sellel oluline roll, et tulla vastu kliendi soovidele. Pisiasju muudkui kogunes ja iga päeva läksin ma aina vastumeelsemalt sinna tööle. Ma mõistsin, et raha nimel ei tasu teha tööd, mis kohe üldse ei istu ja millest mingit rõõmu ei tunne. Jah, ma oleksin saanud endale kahe aasta pärast ilmselt sularahas Eestis korteri osta, aga mis siis. See pole väärt õnnetu olemist. Tegin õnnetu olemisele lõpu.

Vahepeal sain jälle aasta vanemaks, Kuldar tegi mulle koogi :)

Momendiga langes mu töökoormus poole võrra. Tänu kõigile jamadele, polnud meil aega oma algseid reisiplaane üldse teha ja nüüd sai salgeks, et meil on veel vaid loetud nädalad jäänud, enne, kui Austraalia punane tolm oma plätude alt pühkida. Enne tuli meil ette võtta järjekordne kolimine. Selle ahne muti juurest oli vaja minema saada ja nüüd ei hoidnud enam miski meid Margaret Riveris kinni. Otsisime elukohta jällegi Dunsborough`sse kus enne olime. Ja nagu ikka, polnud mitte essugi võtta. Lõpuks minu veinirestorani boss sebis meile tema sõbranna juurde elamise. Uus elamurajoon ja vägev maja, elaks nagu Wisteria Lanel. Pererahvas ka toredad. Mees oli puussepp ja naine kokk, kellega me iga õhtu My Kitchen Rules`i vaatasime.

Ookeani ääres elamise rõõmud

Elu on nende tööde ja kolimistega nii kiire olnud- pea on koguaeg pulki täis. Kuna töötasime veinimõisades, siis tihtipeale saab ka tööd koju võetud ja seda mekitatud. Oleme ka teistes viinamarjaaedades käinud. Üks uhkem, kui teine.

Saime pooljuhuslikult tuttavaks eesti tüdrukuga- Mari. Ta oli ükspäev meie majakaaslase juures külas ja oh seda üllatust, kui me ta sealt eest leidsime. Vahel veetsime Mariga ka edaspidi aega. Lisaks tutvusime kahe teise eesti noormehega ühel kohalikul üritusel. Raido on Austraalias alles uus ja nii me siis saimegi talle oma tarkusi jagada ja julgustada ja abistada. Ükspäev viisime ta kohalikule tuurile erinevatesse söögi-joogi- ja muidu ilusatesse paikadesse. Enne äraminekut andsime talle veel väikse “hädaabi” paketi ehk asju, mis meil omal üle jäi alates spordijoogi pulbrist, lõpetades söögiainetega. Soovime Raidole edu ja palju toredaid seiklusi ning kohtume juba Eestis, või kuskil mujal… Neid juhuslikke kohtumisi eestlastega tuli veel mitmel korral ette nii supermarketis tuttavaid sõnapaare kuuldes, kui tänaval.

Jaanuari lõpus tegi minu töökoht kiire perioodi lõpuks oma töötajatele jootrahade eest suure ja piduliku õhtusöögi välja. Kõik tulid kaaslastega ja see oli üks äraütlemata  tore üritus. Minu lahkumise puhul olid nad teinud ka väikse kingituse, kus kõik kaastöötajad kirjutasid kohaliku regiooni veinirestoranide raamatusse äärmiselt armsad pühendused. Võttis silma märjaks lausa.

Jään kindlasti oma kaastöötajaid Aramia Winery`st igatsema. Tõeliselt tugev tiim! Hommikuti enne vahetust tegime kõik tassi kohvi ja grupikalli, siis oli hea energia sees, et kiire tööpäev vastu võtta ja see kiiremini mööda saata. Oma ülemuse Sian`i ja Jenni`ga sättisime endale kõik koos vaba päeva ja käisime ise restorandies peenutsemas, mis oli väga lahe päev.

Austraalia lõpust kirjutan ma juba järgmine kord, mida ei pea loodetavasti nii kaua ootama, kui seda sissekannet. Samas ei luba ma midagi. Aga luban, et peale Austraalia lõppu, ei ole veel meie seiklustel lõpp.

Ciao