Mina ja maailm- unistused on selleks, et need täide viia...: Cradle Mountaini vallutamine ja jõulud/uusaasta

Tere ja hilinenud head uut aastat kõigile!

Vahepeal on olnud väga kiired ajad ja jõulu- uusaasta kibekiires sahinas on järsku kätte jõudnud aeg, mil juba nädala pärast tuleb keerata oma seikluteraamatus uus lehekülg ja jätta Cradle Mountain ning Tasmaania seljataha. Show must go on!

Kuna lõunapoolkeral ehk Austraalias on suvi ja koolivaheajad, siis hetkel on turismi tipphooaeg. Suveks ei saa aga nimetada seda, mis meil siin mägedes on. Täna on näiteks pluss kolm kraadi ja sajab vihma, nii nagu selleaastane Eesti talvgi Aga päris koguaeg ikka nii hullusti siin ei ole olnud. Ja kui mägedest allapoole sõita tunni jagu, haihtuvad pilved, päike tuleb välja ja pea kohal laiutab suur osooniauk, mis teeb sinust ilma kreemita 15 minutiga keedetud vähi.

Lõpuks on tööd olnud nii palju, et õhtuks oled nagu zombie. Mina teen ikka oma supervisori vahetusi restoranis hommikusöökidel. Alustan kell viis hommikul. Viimasel ajal olen palju uusi töötajaid treeninud ja üleüldse on praegust positsiooni pisut kahju käest lasta, kuna see on ju suure töö ja vaevaga kätte teenitud. Õhtused vahetused venivad vahel kella üheteistkümneni välja ja siis ei jäägi magamiseks eriti palju aega. Pool und öösel ja pool und kahe vahetuse vahepeal päeval. Lisaks teeme mõlemad veel housekeepingus lisatunde. Kuldar vorbib pesulaos linu kokku ja mina käin tüdrukutega tube tegemas. Raha on raha, eriti, kui on riiklik püha ja tunnihind on ca 40 euri. Nädalas kokku nii 55 tunni jagu tööd.

Eelnevatel piltidel olete kindlasti märganud korduvalt seda teravatipulist mäge. See sama ongi üle Austraalia kuulus Cradle Mountain, mille lähedal me elame ja mistõttu see koht nii populaarne on. Kõrguseks 1526m üle merepinna. Juhuse ja hea õnne tahtel sattusid kokku vaba päev ja siiani kõige soojem ilm nii 28 soojapügalaga.

Meditation at the Marions Lookout

On my way up to Cradle Mountain

Lahkusime varajasel hommikul, et minna vallutama selle mäe tippu. Kreemitasime ohtra päikesekreemiga end kokku, võtsime kaasa mitu liitrit vett ja külmad õlled. Pool rajast olime juba ka varasemalt läbi teinud, kuid raskem pool oli tegemata. Viimane kolmandik tuli läbida konkreetselt ämblikmehe kombel ronides mööda suuri kive, mis olid lihtsalt teineteise otsa kuhjatud. Õnneks olen pärinud pikad jalad ja jaksasin end ikka üles vinnata, sest lühikeste jalgadega aasialased üritasid seal pätti teha ja teineteise turja mööda üles turnida. Kuum päike kõrvetas ülevaltpoolt, kõva tuul tahtis lendu viia ja tipp tundus nii kättesaamatu, kuid lõpuks jõudsime kohale!!! Vaade oli lihtsalt võrratu ja preemiaks kaasa võetud endiselt jahe õlu oli justkui kirss tordile.

Have to climb like a spiderman

The view

We found even a piece of snow to make snowangels

On top of the world!

And another yoga pose

Tagasiminek ei olnud ka sugugi mitte kergem, lisaks said veevarud otsa, mida siis loodusliket veeniredest täiendasime. Väidetavalt pidi Tasmaania vesi olema üks puhtamaid maailmas. Samuti hakkas ka väsimus jalgades ja lagipähe kiiritav päike oma tööd tegema ja tempokast matkast sai lonkimine. Seitse tundi hiljem olime rampväsinuna, päikesest põlenuna ja õnnelikena kodus tagasi.

Emakese looduse abiga veepudelit täitmas :D

See sama õhtu, ehk siis vaid mõni päev enne jõule, toimus meil ka töötajate jõulupidu. Väga suvine. Külmad siidrid-õlled, grillõhtusöök, bänd ja soe õhtupoolik.

24.detsember on siin täiesti tavaline päev. Kuna me olema harjunud ikka sel õhtul jõule pidama ja see oli ka vaba õhtupoolik, läksime lähedalasuvasse restorani õhtustama. Nagu ma aru olen saanud, siis toimub põhiline jõulutrall neil 25.nda hommikul, kus jagatakse öösel (kunst) kuuse alla saabunud kingitusi ja süüakse jõuluhommikusööki. Päev läbi veiderdatakse niisama ringi, grillitakse, süüakse palju mereande ja soojemates piirkondades vedeletakse basseini ääres.

Christmas in our house

Jõulukaunistustega end tagasi ei hoita. Kuigi õhtul läheb alles üheksa paiku pimedaks, on majad ehitud uhkete tuledega. Inimesed käivadki ringi naljakate jõulumütsidega, autod on ehitud pehmete põhjapõdra sarvedega ja jõulumuusika on hästi tempokas, mitte mingi püha öö. Kogu sellest trallist hoolimata mingit “jõulutunnet” küll peale ei tulnud. No kohe üldse mitte.

Ebatavalistest jõuludest mitte häirida lasknud jõuluvana üllatas oma ootamatu kingiga, milleks on märtsis Melbournis toimuva Vormel1 nelja päeva piletid. Iga päev on uus ja põnev kurv, mida mugavatest istekohtadest jälgida. Me siis lehvitame! Ma ise tegelikult suurem asi vormeli fänn pole, aga tubli naisena otsustasin siiski ühe mehe unelma täita :D Õnnestus kohe nii hästi planeerida, et täpselt päev hiljem saan ma ka ise minna ühele vägevale üritusel. Melbourne Fashion Week, kus mul on moeshowle piletid.

26.nda õhtupoolikul tegi aga Kuldar mulle üllatuse peale tööd ja käskis ruttu koti pakkida. Ta oli broneerinud meile Launcestonis mõnusa hotelli. Käisime õhtul india restoranis söömas ja rannas sooja jõuluõhtut nautimas. 26.detsember on siin tuntud ka kui Boxing Day, ehk päev, mil algavad suured jõuluallahindlused. Soetasime endalegi head paremat mõistliku hinna eest. Tulevikule mõeldes ostsime omale telgi. Sellise hästi kerge ja kvaliteetse, kokku vähem kui kolm kilo, mida saab seljakotiga matkama minnes kaasa võtta.

Christmas holiday

Juba mitu nädalat enne jõuluaega olid ka päkapikud agarad ja vorpisid valmis 40 postkaarti, mis sai saadetud heade soovidega kodumaale perele ja sõpradele. Nüüd, ca neli nädalat hiljem on tulnud teateid, et kaardid on kohale jõudnud. Siiski ekslevad umbes pooled neist veel mööda maad ja ilma ringi, niiet kui Sina ei ole veel postkaarti saanud, siis kontrolli oma postkasti ja ehk võid leida sealt peale arvete ja reklaami ka midagi toredat J

40 postcards

Uusaastaõhtul oli suur pidu meie oma pubis. Kõik kohalikud, kliendid ja töötajad kogunesid drinkidele. Bänd mängis muusikat ja nagu ikka loeti viimaseid sekundeid üheskoos enne südaööd. Siseruumis! Ilutulestikku polnud! Üldse ei olnud! Kui Sydney on tuntud oma uhke tulevärgi poolest, siis meil ei ole lubatud üldse rakette lennutada, kuna me asume rahvuspargis. See oli natuke pettumus tegelikult. Kuuldavasti siin tavainimesed ka väga palju ise rakette ei lase, pigem on ainult linnailutulestik, mida vaatamas käiakse.

Kuna oli erakordselt selge, kuid pime öö, otsustas Kuldar koos oma sõbraga minna parki tähti pildistama. Uusaastaööl! No ja tulemus on siin. Linnutee ja puha J