Outbackist tagasi tsivilisatsioonis

Viimaste päevade meeleolu võib võtta kokku ühe fraasiga:

 “Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis” L. Meri    

(aga nüüd oleme juba rõõmsad, sest tunneli lõpus koidab valgus- tööööö)  :)

Tervitused jahedast kagukaldast.

Nimelt oleme jõudnud teise osariiki, Perthist ca 2700 km eemale- Adelaidi.

Ajavahe Eestiga 8,5h.

Väljas on ainult 20 kraadi sooja, päike ei paista, tuul on külm.    

Üldjoontes selline teekond, all vasak nurk ka veel

Viimases postituses lubasin rääkida veel meie villaelust. Jah, see oli tõesti ilus elu! Elol ja Karelil oli ülemisel korrusel oma tuba, meil alumisel. Televiisor näitas meeletult palju erinevaid kanaleid ja diivanid olid nii mugavad, et tahaks või endale. Köögis oli absoluutselt kõik vajalik olemas: keeda, rösti, küpseta, prae vms. Vannituba samuti suur, koos pesumasina ja kuivatiga. Aknaid, valgust ja ruumi palju. Uksetaga kohe helesinine bassein ja mullivann. Tenniseväljak oli samuti olemas, aga sinna ei jõudnud. Nüüd võime sellisest luksusest vaid unistada.

Head ajad

Mullivanniõhtud

Otsustasime viimasel villa puhkusepäeval, enne esmaspäevasied tööotsinguid, sõita mõnikümmend kilomeetrit eemale Margaret Riverisse. See linnake on tuntud just oma veiniistanduste- ja ülemaailmsete surfivõistluste poolest. Tegu oli tõesti kena väikse linnakesega, paljude kohvikutega. Sõitsime taaskord ringi ja nautisime kenasid vaateid. Seekord olime varem kaasa pakkinud endale ka grill lõunasöögi, mille valmistamiseks leidsime mõnusa pargi jõe ääres. Nagu siinmail kombeks, on väljas grillimiseks kõik tingimused loodud- lõuna sai maitsev! Peale seda jalutasime mõnda aega ürgses metsas ja õhtul käisime loomulikult veel basseinis.

Ülbe näoga krabi. Neid elas kivide all tuhandeid.

Grill-chill

Hoiatused! Ka haide eest...

Siin on kaotatud elusid...

Cowtown ehk maalaps lehmalinnas

Margaret River

Peale pikka nädalavahetust saabus esmaspäev, millele oli seatud palju lootusi seoses tööleidmisega. Eelmisel nädalal helistatud kohtade lootuskiired tuli uuesti üle helistada ja otsitud sai ka terve hulk uusi kontakte. Terve päev telefoni otsas rippudes kinnitas aga tõsiasja, et tuntud Lääne-Austraalia farmide piirkonnas on bäkkerite üleküllus ja saagikorjamine juba lõppemas.

Töö- ja leviotsingud

Tulemus

Kuna idakaldal on just varsti algamas cotton work ehk puuvilla hooaeg, kus on palganumbrid üsna korralikud, siis võtsin ka paljude nende farmidega ühendust. Tuli isegi paar tagasisidet, kus paluti täita avalduse vorm. Igatahes, otsustasime hakata vaikselt läänest itta liikuma. Saab, mis saab! Sõitsime läbi veel teepeale jäävatest farmidest, et otse tööd küsida ja ka working hostelitest, mis bäkkeritele tööd vahendavad. Tulemus oli siis see, et farmid olid tööst tühjad ja bäkkerid tööotsijaid täis.

Ühe hosteli seinal ilutses silt mürgiämblikest ja ühe Red Backi surm on ka minu südametunnistusel

Ööbimiskohtade leidmine on üsnagi keerukas- pole siin internetti, kus eelnevat uurimustööd teha ja mida kilomeetreid edasi, seda harvemaks muutuvad ka võimalused ulualust leida. Öö maksumus ühe inimese kohta neljases toas on vahemikus 30-40 dollarit ehk keskeltläbi 25-35 euri öö. Aga kui nüüd mõelda, et me oleme juba kuu aega iga öö eest maksnud, siis on summa päris korralik. Ööbimiskohtade kvaliteet, kui seda nii nimetada saabki, on väga erinev. Paar ööd on ikka üsna äärrmuslikes tubades veedetud, needsamad Working Hostelid ongi kõige hullemad.

Ühes hostelis oli pikk hoiatus dingode eest.

Ürgmets

Esimene sõidupäev oli üsna huvitav. Olime sattunud mingisse troopilisse vööndisse vist, sest kõikjal laiutas tohutu kõrgete ja jämdate puudega mets. Sekka paistis ka ookean. Aknast väljavaadata oli ilus. Järgmised päevad polnud endam aga sugugi mitte nii ilusad. Päris masendavad olid hoopis! Punane kivine kõrb… Oleks liiv olnud, siis oleks saanud öelda tuntud sõnad: “Igav liiv ja tühi väli”.

Mis on pildil valesti? Õige vastus- rool

1015 km, enne asulat

Mobiililevi ei olnud kahel päeval põhimõtteliselt üldse. Rääkimata mingist internetist.

Aafrika???

Retrobuss

Teeääres ilutsesid suured sildid ohustavatest loomadest, kelleks on kängurud, opossumid, emud, dingod, kaamlid jne! Laipasid oli teepervel tõesti palju. Korjuste peale on maiad suured mustad linnud, kes lausa ootavad, et mõni auto loomale otsa sõidaks ja nad uue raipe saaks. Pole ime, et peaaegu kõigil autodel on ees massiivsed kängururauad. Siiani oleme näinud kängurusid vaid eemalt, lähemaid kokkupuuteid õnneks pole olnud. Üks õhtu, kui mina sõitsin, nägin viimase 300 kilomeetri jooksul päris palju dingosid. Need on koerasurused, rebase värvi ja hundi elustiiliga metslased. Hämarduma hakkas juba kella kuue paiku õhtul ja siis tuli kiiremas korras end öömajale saada, sest pimedas sõitmine on väga ohtlik. Kaamlit alla ajada tõesti ei tahaks…

Ettevaatust! Kaamlid, emud, kängurud

.... ja siin nad siis elavad

Liiklus oli üsna harv. Nii pikka vahemaad sõitmiseks ette võtta on sellistes tingimustes üsna ektreemne. Kahe suurlinna vahe Perthist Adelaidi on ca 2700 km. Vahepealsed “asulad” ehk road house`id kujutavad endast keset eikusagimaad eksisteerivaid ajast ja arust kõrgehinnalisi tanklaid, kus on müügil ühtteist hädapärast kallist söögi-joogipoolist ning lihtsat ja jällegi üsna kallist majutust. Ja see on kõik! “Asulate” vahemaad üksteisest on tavaliselt 120-200 kilomeetrit. Jalgade sirutamiseks on teeääres eraldi parklad, kus on võimalik seisma jääda. Aeg-ajalt on ka mõni telefoniputka, kust saab ainult hädaabi kõne teha.

Üksik "Statoil"

Viimase aja põhisöök on olnud konservioad ja võikud

Kiirusepiirang on enamasti 110km/h. Aga võib päris kindel olla, et keegi seda ei kontrolli. Teed on ideaalses korras ja sirged. Ma mõtlen ikka päris sirged. Oma teekonnal sõitsime ka Austraalia kõige pikemal sirgel teelõigul, mis oli 145,6 km sirgjoonelist sõitmist otse. Keset tühjust.

145,6 km sirget teed- tehtud!

Meiesuguseid tavaautosid liigub väga vähe. Enamik on kas 4x4 maasturid, haagismajad või road train`id ehk veoautorongid, kus rekka taha on haagitud kaks kuni viis käru. Kogupikkuseks võib olla isegi 36 meetrit.

Algusest peale on meie autol olnud rooli viltu. No nii 15-20 kraadi. Suuremal kiirusel, üle 120 km/h tekkis värin. Ükshetk muutus värin tugevamaks ja seda juba väiksemal kiirusel. Pidime jätkama teekonda 85 km/h turvalistel kaalutlustel. Ükshetk avastasime, et ka summuti hakkab lahkuma. Varsti saame ilmselt sajaseid tuulutada.

Tehnoülevaatus

Kolme käruga road train

Selle pildi pühendan issile :)

Lõpuks jõudsime Western Austraaliast South Austraaliasse. Kella tuli liigutada esmalt 45 minutit edasi ja siis veel 1h ja 45 min edasi. Nüüdseks on meie ajavahe teiega 8,5 tundi. Läbida tuli ka kontroll, mis ei luba tuua teisest osariigist ühtegi puu- ega juurvilja, vältimaks kahjureid.

Oaas keset kõrbe

Teepeal sõitsime läbi ka mõnest aborigeenide asulast. Peab tunnistama, et nad on päris hirmsad. Ja keset päeva ka päris purjus.

Ilusa kohanimega aborigeenilinn- Esperance

Ja nüüd ka üks hea uudis! Homme hommikul kell viis läheme esimest korda tööle! Mnjah. Küll ainult nädalaks ajaks viinamarjafarmi, aga asi seegi. :)