+365 päeva ja Canyoning

Tere

Meil on nüüd oma praegusel töökohal jäänud veel umbes-täpselt kuu aega. Mõnes mõttes ei jõua ära oodatagi, millal juba minema saaks, teisalt on siin juba niivõrd hea positsioon sisse töötatud. Kuid selleks me Austraaliasse ju tulimegi, et mugavustsoonist välja rabeleda.

Just got my second year visa- plus 365 days down under

Seoses Austraaliasse tulemise, olemise ja jäämisega on selgunud, et saime teise aasta pikendust ehk +365 päeva kojusaabumiseni. Koduigatsus kimbutab päris kõvasti, kuid maailm tahab avastamist. Teise aasta viisa saamise eelduseks on kolme kuu farmitöö kogemus. Tänu sellele, et soovisime oma nö. farmitöö ruttu kaelast ära saada alguses, oli meie algus ka üsna vaevaline. Samas tasus see end ära, et nüüd viimasel minutil ei pea kuskilt enam otsima. Saatsime varakult oma taotluse ära ja maksime suure summa raha. Vastuseks saime, et peab minema kopsupilt tegema taaskord, mida me Eestis juba teha saime. No kui peab, siis peab. Selgus, et Tasmaanias saab teha seda vaid pealinnas, mis asub meist hea nelja tunni autosõidu kaugusel. No kui tuleb minna, siis tuleb minna. Maksime kopsaka raha jällegi ja tunni aja pärast saadeti kiri, mis näitas rohelist tuld jäämaks rohelisele mandrile.


Kuna Hobartisse sõit tuli ette võtta, siis otsustasime sinna jääda juba mõneks päevaks. Nautisime väheke suurema linna elu, käies mööda poode ja söögikohti. Õhtul käisime vaatamas stand-up comedy´t, kus sai nalja, kui palju. Tegime väljasõidu ka kuulsasse Port Arthurisse, mis on vana vanglakompleks üsna poolsaare tipus. Sinna viidi omal ajal karistust kandma kurjategijaid üle Austraalia ja Inglismaaltki. Üheotsapileti Port Arthurisse sai üsna kergelt, ka leivapätsi tuuri panemise eest. Üheotsapileti just seetõttu, et tagasisõitu ei pruukinud sa enam ära ootata. Karistusaeg oli pikk ja tingimused karmid. Kongid olid imepisikesed ja pimedad. Kohalike mõistes on tegu väga vana ajalooga hoonetekompleksiga, ikka uhked paarsada aastat. Mina, kes ma olen kasvanud üles Padise kloostri küljeall, mis on ikka sajandeid vanem ehitis, ei läinud väga eufooriasse sellest.

Porth Arthur

Don`t leave me here!

Igal laupäeva hommikul toimub Hobarti linna sadamas kuulus Salamanca market, mis on käsitöömeistrite turg. Kohal on ligikaudu kolmsada kauplejat nii söögi-joogi, disaini, ehete, kui muu põnevaga. Päeva tipphetkeks, võib öelda, et isegi möödunud üheksa kuu tipphetkeks kujunes päris kääritatud LEIB! Rukkijahu leiba võib siin kohalikest pagariäridest ka leida, kuid seda õiget kääritatud leiba, pole veel kohanud. See oli veel täitsa soe ja lõhnas nii hästi! Asusime otsekohe asja kallale ja murdsime otsast ning sõime paljast leiba :D

Härra soovil käisime jällegi ka ühes viskitehases, õigemini selle esinduspoes, kus ta muidugi mekitas nii mõndagi erinevat sorti kangemat kraami.

Nant`s whiskey distellery

Kuna ilm meie edasist päeva väljas veeta ei soosinud, siis otsustasime Hobartist jalga lasta. Et mitte veel koju minna, helistasime oma sõpradele Chantele ja Eganile, kes olid meie töökaaslased ja kolisid nüüd Tasmaania idakaldale tööle, kas nad pakuvad meile tassikese teed. Seda olid nad muidugi lahkelt nõus tegema. Nii põrutasimegi idakaldale, kus me varem käinud polnudki. See peaks olema Tasmaania üks ilusamaid piirkondi. Veetsime mõne tunni kvaliteetaega oma sõprade seltsis, kes kutsusid meid tagasi külla ja seda võimalust me kindlasti ka kasutame.

Eelmise nädala vabade päevadega otsustasime midagi ekstreemset ette võtta. Meie rahvuspargis korraldatakse Canyoning`i, mis oma nime järgi reedab, et tegu on kanjoniga. Töö kaudu saime priipääsmed, mis maksavad muidu 200 dollarit inimese kohta. WinWin! Et kõik liiga hea ei oleks, siis mängis ilm siga niiet vihma sadas, väljas oli 7 kraadi sooja ja jäine tuul, vee temperatuur 6 kraadi. Ent lubasime minna, rivistasime end pool üheksa hommikul kohale, kus toimus väike loeng ohutustehnikast ja allkirjastasime A4 mahus lepingu ohtudest, mille eest me ise vastutust kanname.
Kaheksast osalejast ja kahest instruktorist olid kuus eurooplast, ehk meie, üks paar hollandlasi ja üks paar inglasi.

The beginning

Ready for the adventure

Esmalt ootas meid ees kolmveerandtunnine matk koos oma varustusega sihtkohta ehk Dove Cayon`ini. Tõmbasime kalipsod selga, kiivrid pähe ja neljatunnine seiklus sai alguse. Kuldar võttis ka meie gopro kaamera kaasa ja salvestas kogu materjali, ükskord saab sellest ka video. Esmalt tuli kaljulaskuda ja siis- sulps jääkülma vette! Sa tunned, kuidas see vesi imbub vaikselt üle kogu su keha ja see ei ole meeldiv tunne, kui tead, et ees ootavad mitu tundi vees hulpimist. Prr! Vesi oli üsna kiire vooluga ja kuna seljas olid ka vestid, sai päris mugavalt mööda jõge triivida. Jalad eespool, sest kogu ala oli täis suuri ja väiksemaid kive. Juhendaja läks kõige ees ja kui oli stop koht, tuli veest välja minna. See tähendas, et tuleb mingi action. Nonii, esimene hüpe. Hüpe! Mulle ei meeldinud isegi kehka tunnis vette hüpata. Veelgi enam teha seda pea eest tundmatusse pimedasse ja külma vette. Okei. Panen silmad kinni ja hüppan. Kiivrialune kapuutsiga kalipso oli vaakumina mu pea ümber ja niikui mu pea vee alla sulpsatas, tungis vesi ilge puguga kuklasse, tekitades mega peavalu.

Fun

Aga tsirkus läheb ju edasi. Vahepeal sai jälle mõnusalt triivida ja siis jälle stop. Järgmine hüpe, ja järgmie, ja järgmine ja siis üks kuuemeetrine!! hüpe, kus tuli mitmeks sekundiks vee alla jääda ja mulle see värk ikka ei meeldinud. Üks hüpe oli selline, kus tuli istukil alguses alla laskuda, ma jäin sinna muidugi kinni ja siis ei teadnud, kas uuesti hingata või kinni hoida või mis teha ja siis ma jäin veel kose alla tugeva voolu all ka veel mõneks lisa sekundiks niiet ma olin ikka täitsa närvis kohe. Ma muidu ei ole selline hädapätakas, aga nii kuradi külm oli. Lõpus oli jälle triivimist ja see oli lõbus. Kokkuvõttes oligi hästi lõbus ja mul on hea meel, et ühe ekstreemse kogemuse võrra jälle rikkam olen.
Kanjoni põhjast mäe otsa tagasi kõmpimine oli jällegi nelikümmend minutit väga rasket matkamist märgades ja rasketes kalipsodes, mis olid vaakumis ja ei lasknud sul oma jäsemeid õieti liigutadagi.

6m high jump into deep and ice cold water

Läbikülmununa ennetasime haigust vana hea külmarohu- Jägemeistri pitsidega. Õhtul oli siiski väheke kehva olla ja sai veel palavikutablett igaks juhuks võetud, õnneks järgmine päev ei olnud viga midagi, peale matkamisest valutavate lihaste.

Done!

Ahjaa, levitan ka siin infot. Nimelt otsib minu Haapsalu korter endale uusi üürilisi juba selle aasta lõpust alates.
http://www.city24.ee/kinnisvara/pcm56z