Malaisia ja Penangi saar

Tere

Seekordne sissekanne räägib lühikesest Malaisia külastusest. Viie päeva sisse mahtusid pikad rongisõidud ja kolm päeva Penangi saarel. Malaisias, õigemini küll selle pealinnas Kuala Lumpuris ja selle ümbruses olime ka varem käinud, seega otsustasime seekord kasutada Malaisiat peamiselt vaid ühendlülina Tai Kuningriiki pääsemiseks. 

Pildil oleva särgi värvid on Malaisia lipuvärvides

Malaisia on jagunenud kaheks, mida läbib Lõuna Hiina meri

Valgega on märgistatud meie rongireis, mis algas Singapurist ja lõppes Tais

Singapurist viis meid bussisõit üle Malaisa piiri, kust saime oma punastesse passidesse uued templid. Kuna Malaisia on viisavaba käis kõik kiirelt ja juba olimegi sisenenud järgmisesse riiki. Veetsime ühe öö Johori nimelises linnas, kust alustasime järgmisel hommikul 12 tunnist rongisõitu läbi terve riigi Butterworthi linna. Rong oli üsna mugav. Mitte küll selline moodne nagu meie uued oranžid, aga istuda sai inimese kombel pehmel toolil ja isegi süüa pakuti. Algul vahtisime ikka aknast välja, aga no kaua sa jaksad neid ananassi põlde ja palmisalusid imetleda. Aja tapmiseks mängisime kaarte, mina kirjutasin blogi, kuniks arvuti aku seda lubas ja vaatasime telefonist seriaale. Selles mõttes on Sony Z2 ikka väga heaks meelelahutuskaaslaseks meile olnud, et ekraan on piisavalt suur ka filmide vaatamiseks. 

Südaöö paiku jõudsime oma rongisõidu lõpp peatusesse. Teadsime, et tahame minna Penangi saarele, aga see oli ka kõik. Ülejäänu käis kõik nö puusalt. Meie õnneks oli üks praam veel sel õhtul minemas. Pilet sinna oli väga odav, kuigi ei suuda meenutada seda hinda. Praam, mis oli põhimõtteliselt liikuv parv, viis meid paarikümne minutiga kohale. Siis hakkasime rampväsinuna oma suurte kottidega otsima majutust, lootes et keegi kell üks öösel veel kaks väsinud Eurooplast öömajale võtab. Õhk oli palav ja paks, tundus, et kohe hakkab sadama. Käisime läbi erinevaid hotelle, kuid ükski ei sobinud. Juba hakkaski hirmasl kombel müristama ja välku lööma. Enne, kui taevas pähe kukkus, leidsime India linnaosas ühe sobiliku peatuspaiga, kus veetsime kolm ööd. 

Ühistrantsport

Roosa seljakott on väsinud reisisellile ka sobilik paik, mille najal tukastada

Järgmised päevad tutvusime Penangi saarega, mis on kõige kiiremini arenev piirkond kogu Malaisias.

Malaisia multikultuursest 30 millionist inimesest on pooled malaid, järgneb hiina päritolu ja india. Üle poole rahvastikust kuulub islamiusuliste hulka, järgnevad budistid ja hinduistid. Täiesti juhuslikult olime möödumas ühest uhke olemisega moslemi paleest ja astusime sisse uudistama. Meid tervitas kahekümnendates sõbralik noormees, kes pakkus, et võib meile lahkesti oma mošeed näidata ja tutvustada meile oma usku. Järgneva pooleteise tunni jooksul rääkis ta meile islamiusust, näitas pühakirja koraani, seletas kommetest, kiitis Allahi ja õpetas meid palvetama. Meie saime samal ajal küsida nii palju küsimusi, kui meil pähe torkas. Pean nentima, et oli äärmiselt huvitav kohtuda selle inimesega ja saada teada nii mõndagi selle isegi kardetud moslemi usu kohta. 

Püha mošee, kuhu iga päev seab oma sammud tuhandeid inimesi palvusteks

Islamism on kõige noorem usk, samuti ka üks kõige kiiremini kasvav religioon. Praeguseks arvatakse olema seda usku tunnistamas 1,4 miljardit moslemit. Islam pärineb Araabiast ja tähendab araabia keeles alistumist Allahi tahtele. Islamismil on viis usu alustala, milleks on usutunnistus, palvus, annetamine, paast ja palverännak. 

Palvetatakse viis korda päevas näoga meka poole. Palvetamiseks on omad kindlad kellaajad, võib palvetada ka väljaspool kindlat aega, kuid usutakse, et need palved ei ole nii tõhusad täituma. Enne palvust pestakse nägu ja käed voolava vee all. Ka seal on omad reeglid: käed pestakse küünarnukkideni, vett pannakse ka kaelale, juustele ja näole, enamasti pestakse ka jalad. Peale sugulist vahekorda tuleb pesta kogu keha. 

Kuldar kuulab õpetussõnu

Palvus toimub puhtas paigas, enamast mošees. Palvuse võib läbi viia ka lihtsalt palvusvaibal. Sel ajal jalatseid ei kanta ja naistel peavad juuksed olema kinni. Palvuse ajal kummardatakse erinev arv kordi ja loetakse usutunnistust. Ja nii viis korda päevas. 

Palvused toimuvad mošeedes, mis on traditsiooniliselt kuppelkatusega ja kompleksi kuulub ka torn, mille kaudu valjuhäälditest palvusele kutsutakse. Pühamus pole pilte ega skulptuure. Palvetamiseks on maas matid, tihti võib olla seintel mustreid või väljakirjutusi koraanist. Alati sisenetakse paljajalu ja kompleksis asub ka voolav vesi, et enne palvust end pesta. 

Näoga meka poole

Kui teooria läbitud, anti meile selga pikad rüüd ja saime ise palvusel osaleda. Mina pidin kapuutsi peas hoidma, kuna moslemi naised peavad kiivalt varjama lisaks oma kehale ka juukseid. Ükshetk jõudis kätte palvuse aeg ja suur mošee täitus kiirelt ligi neljatuhande inimesega. Ukse ette tekkis meeletu jalanõude kuhi. Tühjast hoonest sai ühtäkki sipelgapesa ja korrapärase sagimise järjel leidis igaüks omale vaibakese, millel põlvitati ja kummardati selle kõigevägema Allahi suunas. Pärast leidis igaüks jälle oma jalanud üles ja mingi tagasi tööle, kooli, koju.

Mõne hetke pärast polnud suures saalis kohta, kuhu astuda- kõik oli inimesi täis

Penang on huvitava hingamisega linn. Kesklinnas kõrgusid suured ärihooned ja tööstushooned, kus väiksed kollased sõrmed usinasti Siemenseid ja muud elektroonikat kokku vorbivad. Äärelinnad seevastu olid just need, mis meile huvi pakkusid. Ja huvitavat vaatamist seal jagus. Kirkad värvid ja põnev tänavakunst maalisid ühtekokku hipsterlikult kirju tänavapildi. Uitasime üsnagi sihitult need kolm päeva Penangis ringi ja nii tunduski kõige mõnusam. Uudistasime väikestesse vahetänavatesse, pildistasime, lõõtsutasime varjus, sest päeval oli ligi 40 kraadi sooja, sõime erinevates kohtades, millest üks India toidukoht on veel siiani eredalt meeles- no küll oli hea see tikka masala.

Sihitult ringi hulkuv turist

Kohvikus, kus seisab silt: WIFI`t pole. Rääkige hoopis üksteisega. Vaata inimesi, mitte oma telefoni. Teeskle, et on aasta 1993

Selliseid kulunud olemisega kivimaju sobisid värvilised lapitekid ilmestama küll

Stiilne

Tänavakunst

Jälle stiilne masin tänavapildis

Tänavakunst

Võlvkoridor

Kiosk, kus müüdi tavapärasele tavaarile lisaks ka jalgrattaid ja linnupuure. Linnupuurid olid seal muide väga popid.

Tänavakunst

Tänavakunst

Kohviku lagi

Milline idülliline pärastlõuna

Ananassid otse põllult

Puuviljaputkadesse sattusime päris tihti, sai proovitud igasugu eksootilisi vilju, mille nimegi ei tea... 

Siis kui õues on põrgukuumus, tuleb käia end kaubanduskeskustes maha jahutamas ja aega sunuks löömas

Või kui õues on põrgukuumus, tuleb osta suur karp jäätist ja seda poe varjus süüa

Tõusva päikese poole sirutan käe

Nagu ikka- postikana

Kuna meid ootas varahommikul jälle ülipikk rongisõit ees, pidime saarelt lahkuma juba hilisõhtul. Läksime lootuses, et saame kella seitsmeni hommikul konutada rongijaamas. Saimegi, aga kell kümme õhtul peksis meid turvamees välja. Niiet jõudiski kätte olukord, kus magasime rongijaama pingil. Õnneks oli see enam- vähem siiski turvatud ala, st mingi vormis tädi tukkus seal tooli peal. Südaööks oli meil arvuti aku tühi ja üritasime magada. Sidusime kotid enda ümber ja proovisime saada sõba silmale, seda aga ei juhtunud. Ööpimeduses ilmusid välja maailma näljaseimad moskiitod, kes sõid iga sentimeetrit mu kehalt, jättes sinna suuremad kupud, kui vaablase hammustus. Lisaks kartsin ma pikali visates, et mõni rott jookseb üle mu näo. Ja nagu kõigest sellest veel vähe oleks, oli väljas ikka veel üle kolmekümne kraadi sooja... Unetu öö seljataga, sõitsime hommikul rongiga Tai piiri poole. Etteruttavalt võin öelda, et ka järgnev öö tuli meil veeta rongijaama pingil...

Järgmine kord juba kahenädalasest seiklusest Tai Kuningriigis

Lõvilinn Singapur, kus ida kohtub läänega

Tere

Järgnev sissekanne lennutab meid Balilt Singapuri, kus veetsime 5 päeva. Viis päeva ühe linnriigi jaoks on optimaalne aeg, et kõik peamised atraktsioonid kiirustamata üle vaadata ja meeldivalt aega veeta.

Miks Singapur? Eelkõige tema äärmiselt hea asukoha poolest, asudes umbes täpselt keset maailma, olles vaid 137 km ekvaatorist, osutus ta meie Kagu-Aasia seljakotireisi alguspunktiks.

Kui lennujaamas on vaipkate ja seal tuleb vässu peale.

Neile, kes Singapuriga väga kursis pole, teen väikese tutvustuse sellest omapärasest riigist, kus on muuseas nätsu närimine keelatud. Miks? Sest nad armastavad väga puhtust ja teate ju küll neid rõvedaid kõnnitee asfaldti tallatud nätsulärakaid. Närimiskumm ongi seal nüüdsst täielikult keelatud ja poelettidelt seda ei leia. Umbes Hiiumaa suurusele saarele on end sisse seadnud üle 5,5 miljoni elaniku. Singapur on väga multikultuurne, tema rahvastik pärineb peamiselt neljast eri regioonist- Hiina, Malaisia, India ja Euraasia. Samuti on ametlikeks riigikeelteks- inglise, malai, hiina ja tamiili. Inglise keelt kõnelesid vabalt muuseas kõik, olenemata oma pärinevusest. Peale umbkeelset Indoneesiat oli hea minna restorani, tellida omale kala ja ka saada see kala, mitte näiteks kana, liha või tont teab mis.

Singapur asub Malaisa mandriosa tipus

Õnnelikud turistid

Olin meile varasemalt juba jällegi kokku leppinud couchsurfingu, niiet saime tasuta öömajale selles Aasia kalleimas linnas. Seekord võõrustas meid Zul ja tema perekond. Zul on 29 aastane lennukite tehnilise poole insener. Tema vastutab selle eest, et lennumasinate südamed ilusti tuksuksid ega lööke vahele ei jätaks. Väga põnev ja vastutusrikas töö. Zul ja tema pere nagu suur osa Singapurlasi on moslemid, seetõttu oli nende maja reegel, et alkoholi ega sealiha ei tohi seal tarbida, mis oli meile muidugi täiesti fine. Väga lahke ja tore perekond, oleme väga tänulikud, et just nende juurde sattusime. Kuna Zul käis öövahetuses tööl, polnud tal meiega koos veetmiseks kuigi palju aega. Tal oli meile ettevalmistatud nö programm täpsete juhistega, kuidas oma aega sisustada. Kohaliku soovitused ja ühistrantspordikaardid taskus, oli aeg Singapuri avastama minna.

Orienteeruja

Eksinu

Värviline Hiina linnaosa

Punaste vihmavarjude tänav

Käsitsi maalitud lehvikute tänav

Ulakate tüdrukute tänav

Külastasime Singapuri suure leina ajal. Riigi ja selle rikkuse looja Sir Lee Kuan Yew suri vaid paar päeva enne meie külastust auväärselt kõrges eas, olles 92 aastane. Terve riik oli leinas. Polnud kahtlustki, et LKY läks neile tõeliselt hinge ja oldi südamest tänulikud talle selle eest, millist Läänelikku elu elavad Singapurlased täna, olles ääristatud vaeste Aasia riikidega. Kõik soovijad said käia klaaskirstus lebava kadunukesega hüvasti jätmas. Nägime meiegi seda järjekorda ja see oli lihtsalt mee-le-tu! Inimesed seisid 40 kraadises kuumuses 10 tundi. KÜMME TUNDI! Jagati vett ja vihmavarje, et päikese eest kaitsta, kohal oli mitu ekipaaži kiirabi neile, kes vajasid esmaabi. Mõne aasta tagused Johannes Paulus II matused olid ka tagasihoidlikumad. Terve linn oli täis autahvleid, plakateid, riiklik television kandis kogu üritust üle. Inimesed olid riietatud musta ja nende mornidest nägudest väljendus tõeline masendus. Tegu oli tõepoolest suursuguse mehega, kes juba viiekümnendatel hakkas ehitama Malaisiast lõplikult 1965 aastal eraldunud Singapuri.Kuidas iganes tal see ka ei õnnestunud, hästi tegi- Singapur on justkui pärl austrifarmis.

R.I.P.

Singapur on väga kallis ja sanitaarselt puhas linn. Tänavatel ei tuututa sadu tuhandeid rollereid ega muid aparaate, vaid sõidavad luksuslikud autod ning ühistrantsport toimib kui õlitatult. Üks nipp kõigile, kel ühistrantspordiga sõitmist ette tuleb. Juhul, kui teil sõidukaarti pole ja otsustate maksta sularahas, veenduge kindlasti, et teil on täpne raha! Vahetusraha tagasi ei saa. See ei lähe mitte bussijuhi tasku, vaid sa pistad oma raha mingist pilust sisse ja bussijuht annab sulle sellepeal pileti. Vahetusraha aga mitte. Tobe süsteem, aga õnneks olid meil järgmine kord juba ühissõiduki kaardid, niiet piiks-piiks ja raha läheb. Ma ei suutnud imestada selle linna puhtust. Kõik põrandad olid nii laitmatult läikivad, et neilt oleks vabalt süüa võinud. (Okei, see on väike liialdus). Hoolikalt vaadates võis näha kõikjal koristajatädisid, kes usinasti pühkisid ja poleerisid. Nimelt on Singapuris väga karmid reeglid prügi mahaviskamisega, mis toob kaasa suure trahvisumma ja see summa peab ikka päris suur olema, sest ma ei näinud vist isegi ühtegi suitsukoni maas.

Esplanaad

Kõndisime iga päev 17-20km, avalikud lamamistoolid keset linna kulusid ära

Ka kuumuses vaevlevatele inimestele on mõeldud- istu aga toolile ja naudi päiksevarjus ventilaatori tuult

Fotojahil

Singapur on justkui toiduparadiis. Seal kohtuvad omavahel Aasia parimad palad ja tulemuseks on võrratud maitseelamused. Kui Helsingist sõidetakse Tallinna viinarallile, siis Austraalia foodie`d ehk toiduarmastajad sõidavad tihti Singapuri justnimelt toidureisile, et kogeda Aasia maitseid Singapurile omasel peenel viisil. Toit on jällegi vürtsikas, kuid mitte üliterav. Palju kasutatakse Indiapäraseid vürtse nagu masala ja karri. Meie lemmikuteks osutusid murtabak ehk suur sai, mille sees on vastavalt maitsele näiteks kanakarri sarnane soust, aga no nii hea, et viib keele alla. Huvitavamatest roogadest on mainimist väärt ka kanavarba supp, mis oli lükkas mu eelarvamuse ümber ja osutus väga maitsvaks ja krõmpsuks. Turul selgus, et ka konnad on kohalike seas populaarseks toiduartikliks, sest neid müüdi tõesti igal pool.

Selline hunnik murtabak

Üks ainus pilt, mis meil Zul`ist on ja seal ka pool pead puudu....

Grillkanad reas

Maitsev puuvili dragonfruit

"Tere, palun mulle tosin konna"

Nagu juba ennist mainisin, on Singapur väga multikultuurne. Sellest tulenevalt on see riik mõjutatud mitmetest kultuurides ja usunditest. Käisime vaatamas erinevaid mosheesid, templeid ja pühakodasid ning tutvusime natuke ka igaühe hingeeluga, üks uhkem, kui teine. Nagu sellistes paikades ikka, tuli oma paljast ihu kiivalt varjata. Kuna minu, põhjamaa inimese jaoks on 40 kraadises palavas tagasihoidlikult öeldes soe, siis midagi pikemat, kui lühikesed püksid või väike kleidike mulle selga ei satu. Aga et kuskile minemata ei jääks, on mul alati sall kotis kaasas, et see siivalt ümber tõmmata, kui peaks olema tahtmine mõne kõrgema tegelase asutust külastada ja seejuures kedagi mitte välja vihastada. Ühes budismi templis oli sadu tuhandeid väikseid kullast buddhasid, suures saalis toimus õpituba, väiksemates sai mediteerimas käia. Ühes väga pühas ruumis oli klaasseina taga klaasist kast, kastis oli hammas, Buddha hammas. Vot nii. Kas päriselt ka oli Tema enese hammas või kellegi teise oma, las see jääb igaühe enda otsustada. Tundus, et kohalikele oli see hästi tähtis ja selle hamba ees põlvitati ning palvetati.

Asetasin ka viiruki Buddhale anniks

Vat kui hea, et Singapuris põrandad hästi puhtad on

Singapur on shopahoolikute paradiis, eriti neile, kel seda krõbisevat vähe rohkem käes liigub. Uhked kaubanduskeskused on täis kalleimaid disaineri poode, mida sa omale eales ette oskad kujutada. Luksuslikke sisseoste teevad pealaest jalatallani kaamlikarva riietatud, sätitud soenguga ja pärlikeedega diivad.Tundub, et Singapuris käib shoppamas Aasia koorekiht ja raha järele seal tõesti lõhnab. Kaubanduskeskused on niivõrd suured, et korruste lugemine läheb sassi. Igaühes lõputult erinevaid poode igale maitsele, samuti meelelahutust. Näiteks, kui on soov uisutama minna, hoolimata sellest põrgukuumusest, siis kaubanduskeskustes on see täiesti võimalik.

Kui vahepeal shoppamisest rauged, siis saab uisutama minna

Kuldar sattus selles kaubamajas eufooriasse- seitse korrust vaid ja ainult elektroonikat

Singapuri modernsus paistab silma oma mitmekesise linnapildi poolest. Kõrkuvate pilvelõhkujate seas on silmapaistvaid arhidektuuri ehitisi mitmeid. Mõni neist aga tõeliselt omapärane. Kõige kuulsam neist kindlasti Marina Bay Sands, mis on eriskummalise väljanägemisega luksuslik hotell/ kasiino/ kaubanduskeskus, mis on ehitatud kolmele “jalale” ja peale on asetatud kosmoselaeva sarnane hiiglaslik katus. Et vinti veel rohkem üle võlli keerata, on seal üleval miljonivaatega baarid ja kuulake nüüd- bassein. Jah, bassein, millelt avaneb hingematvalt kaunis ülevaade kogu Singapuri linnale, kui mitte öelda riigile. Basseini kasutamisõigus on küll ainult hotelli külastajatele ja soodsaim öö selles hotellis maksab enam kui 300 dollarit. Ühtekokku on seal 2500 tuba ja mahutab 45 000 inimest. Kuna me oleme töötud seljakotirändurid, jätsime end seekord basseinimõnudest ilma. Küll aga käisime üleval siiski ära. Nimelt saavad ka väljastpoolt maja külalised minna üles, seda juhul, kui osta baarist jooke/ sööke. Peab mainima, et me tegime pildid ära ja tegime sealt enne vehkat, kui 25 dollariga klaasi veini viisakusest ostma pidime. Niiet kõik, kel soov minna, siis tegelikult saab ka tasuta üleval ära käia. Tuleb vaid meeles pidada, et peale kella kuut on dresscode natuke pidulikum, kui lihtsalt smart-casual.

Marina Bay Sands

Miljonivaatega bassein

Big city life

Samas hotelli receptionis nägin veel ka mingit promotion programmi. Lugesin reeglid läbi ja asi tundus aus. Tuli registreerida end Marina Sand Bay hotelli kliendiks, mis tähendab, et nad saadavad kord kuus kliendikirja sooduspakkumistega. Liitujad said aga tasuta söögi voucheri sealses restoranide kompleksis, niiet jah, tasuta lõunad on olemas! Loomulikult eemaldasin ma end nende meililistist, sest ei näe end lähiajal uuesti Singapuri külastamas.

Singapuri tuntakse ka kui merilõvide linna. Pooleldi kala, pooleldi lõvi sümboliseerib Singapuri ajalugu. Sai ju riiki alguse kalurikülast ja Singapuri esialgne nimi Singapura tähendab malai keeles lõvi.
 

Niigi ilmekas linnapilt muutub õhtupimeduses aga veelgi kaunimaks. Ärihooned helendavad valguskumas, mis maalivad silmale ilusa panoraami. Järgmine tõeline disainiime on aga Gardens by the Bay ehk Avatari mets, mida saadab iga õhtu mänguline valgusshow. See oli üks hästi värviline ja muinasjutuline vaatepilt.

Öös on asju...

Omapärase arhidektuuriga sild

Gardens By The Bay

Mida kõike välja ei mõelda

Imedemaa see Singapur

Muinasjutumets

Kogu selle linnriigi juures on ta tegelikult ka väga roheline. Leidub mitmeid suuri ja ilusaid botaanikaaedu ja parke, kus vabal ajal käiakse aega veetmas. Me käisime samuti botaanikaaias loodust ja nautimas ja lilli nuusutamas.

Meile Singapur meeldis- oli kena linnapuhkus, enne tõelist seiklust koos oma suurte seljakottidega, millega hakkasime juba harjuma. Algul oli ikka väga raske, kui 15 kilo seljas oli, kuid tundus, et keha talus tavapärasest suuremat koormust aina enam ja jalgsi sai ette võetud üha pikemaid matku.

Nagu eelpool mainitud, ootas meid ees Kagu-Aasia ringreis. Otsustasime seda läbida maadmööda ja vältida lendamist. Niisis oli aeg liikuda ekvaatorist edasi põhja poole. Järgmiseks siigiks sai Malaisia, kuhu läksime Singapurist bussiga. Kel soov kunagi sama teha, siis on mõistlik osta bussipilet piirini ja piirilt osta juba järgmine pilet Malaisia poole peal, kuna see on tunduvalt soodsam, kui osta terve pikem reis Singapurist. Malaisias me seekord väga pikalt aega ei viitnud, kuna oleme seal kord juba käinud. Siiski sai ühtteist põnevat korda saadetud ja sellest juba järgmine kord.

Seniks, olge moodsad